Londoni olümpia kisub peadpööritavalt kalliks

London 2012. Foto: SCANPIX

2008. aasta olümpia avatseremoonia lõppakordiks vinnati ärimeheks evolveerunud võimleja Li Ning vintsiga staadioni kohale, seljas lühikesed püksid ja särgik. Ülal õhus sooritas Li auringi ning asus siis olümpiatuld läitma.

Oli see vast trikkide trikk: hullumeelne, hirmuäratav (kui Li ei kartnud, siis mina küll), halenaljakas (jõukus oli ladestunud Lile reetliku rasvakihina) ning kergelt küsitav (terava silmaga kohalikud viitasid aviaatori spordifirma PR-boonusele).

Lid imetledes kulmineeruski see erakorraline õhtu: läppunud ja lõputu, küütlev ja kuulsusjanuline. Peo lõid käima 2008 trummilööjat ja iga edasine number trumpas üle eelneva.

Aga ühes asjad olid kõik ühel nõul: Britannia ei ürita seda šõud Londonis järgi teha. Ametnikud pajatasid lihtsatest cheap-and-cheerful stiilis mängudest; London pidi kaine mõistuse taas popiks tegema, lavastades maailmale kasina ja kokkuhoidliku avatseremoonia.

Ja ärgem unustagem, et kõik see sündis 2008. aasta augustis – viimasel heal kuul. Sest juba septembris kukkus kokku Lehman Brothers ning vallandus sündmusteahel, mis päädis läinud nädalal George Osborne’i sünge sõnumiga.

Ja mida me nüüd näeme? Valitsus valab Londoni avatseremooniasse taas 41 miljonit naela, kahekordistades eelarvet. Põhimõtteliselt katab see summa kõik neli tseremooniat: olümpia ja hilisema paraolümpia avamise ja lõpetamise. Ülejäänud kolm võivad saada paar täiendavat tulevärki. Pole kahtlust, kuhu läheb lõviosa rahast: sündmusse, mida – nagu meile varsti selgitatakse – vaatavad vähemalt 8 miljardit maailma 7 miljardist silmapaarist.

Kuidas küll kavatsevad lord Coe ja tema meeskond hiinlased üle trumbata? Palkavad 2012 trummilööjat? Läkitavad David Beckhami või söör Steve Redgrave’i üles Rahvusvahelisse kosmosejaama ja tulistavad nad tagasi East Endi?

Olümpialiikumine armastab oma traditsioone ning kätte on jõudnud väga traditsiooniline osa sellest tsüklist: hetk, mil korraldajamaale koidab külm finantsiline tõde ning kulud kerkivad kõrgemale kui lendav Li.

Juba mitu päeva järjest laekub üha uusi arveid. Äsja kahekordistati peamiselt USA nõudmisel turvatöötajate arvu. Londoni linnavalitsus teatas, et kui peastaadion välja arvata (mille saatus on veel lahtine), tasub oma kulud ära vaid käsipallistaadion, mida saab kasutada mitmel otstarbel. Ja nii edasi.

Kõike seda teati ette ja ennustati ammu. Olümpiamängud tekitavad kohatuid rajatisi kohatutesse kohtadesse. Mahukate infrastruktuuriprojektide kulud osutuvad alati suuremaks, kui arvati. Kuid olümpiaga seonduvat – erinevalt uuest lennujaamast või raudteest – ei saa edasi lükata.

Asi peab algama kui kell kukub ja olema täiuslik: väga võimalik, et ükski praegu planeedil viibiv isik ei näe enam iial oma ihusilmaga Londoni olümpiat.

Siit ka vältimatud tagajärjed: kes iganes kujutab endast ohtu operatsiooni kordaminekule, tuleb kõrvaldada (küpse demokraatia tingimustes keerukas) või kinni maksta. Rongijuhid teadsid seda. Rahvusvaheline Olümpiakomitee teadis seda. Kõik teadsid – välja arvatud meie vana tobe valitsus.

Visa väidab, et Briti majandus saab välisturistide kulutustest 700 miljoni naelase süsti. Juhtumisi on Visa üks mängude peasponsoritest... ja kannab juhtumisi hoolt selle eest, et ühelgi olümpiaobjektil ei saa maksta ühegi teise kaardiga.

Euroopa reisikorraldajate ühendus (ETOA) ütleb aga, et broneeringud Londonisse on olümpia ajaks 95 protsenti all. See lugu kordub iga nelja aasta tagant sama kindlalt, kui 29. veebruar.

Ma ei ole olümpofoob. Ootan neid 16 päeva suure igatsusega ning kavatsen nautida iga hetke, kaasa arvatud avatseremooniat, mille saadan mööda kontrollimatult itsitades nagu alati (kui mu akrediteeringule negatiivset väljavaadet ei anta). Ja mängudest tuleb ka tulu, kuigi enamjaolt on seda jämedalt ja vahel ka küüniliselt liialdatud.

Samas olen ma olümposkeptik, olles näinud, kuidas enamik olümpialinnu põhjatutesse elevandilõksudesse pudenevad. Britanniale anti mängud ülevoolavalt enesekindlal aastal 2005 ja neid tervitas kahel käel ülevoolavalt enesekindel peaminister Tony Blair.

Kõige kaugeleulatuvamat kasu saavad olümpiast alati linnad, millel on pakiline vajadus end maailmas kehtestada – pärast pikki sõdu, diktatuure ja isolatsiooni: Tokyo (1964), München (1972), Soul (1988), Barcelona (1992) ja – kuigi diktatuur kestab – Peking (2008).

Londonil on hoopis muud mured ja vajadused. Ja aastal 2012, mil valitsus nõuab kodanikelt järjest rohkem ohvreid, on olukord tunduvalt teravam kui 2005 aastal. Esiteks polnud Londonile olümpiat üldse vaja. Miks peaks Britannia loopima tuulde järjekordsed 40 miljonit naela, saatmaks signaali, et suudab võistelda Hiina riigi hirmsa pillamisega.

Autor on itsitanud avatseremooniate üle alates Briti Rahvaste Ühenduse mängudest Edmontonis aastal 1978.

CopyrightThe Financial Times Limited 2011.