Kinnisvaramaaklerite tööpõhimõtted ja seadusandlus vajavad muutusi

Lisaks isikuomadustele ja tahtmisele kinnisvaramaaklerina töötada on vaja ka tugevat, toetavat seadusandlikku tausta, mis nõuaks kõikidelt maakleritelt pädevaid kutseoskusi ja vajalike täienduskoolituste läbimist. Foto: Corbis/Scanpix

Kinnisvaramaaklerite tegevusega seonduvad põhimõtted ja seadusandlus on püsinud kogu iseseisvusaja peaagu muutumatuna ning on praeguse aja ootusteleja nõudmistele selgelt jalgu jäänud, kirjutab LVM Kinnisvara juhatuse liige Ingmar Saksing.

Kinnisvaramaaklerid on iseseisvuse taastanud Eestis tegutsenud kakskümmend aastat. Kuigi kinnisvaraturul tervikuna on selle aja jooksul toimunud mitmeid muutusi nii tööpõhimõtetes kui ka seadusandluses, on kinnisvaramaaklerite tegevusega seonduvad põhimõtted ja seadusandlus püsinud peaaegu muutumatuna. Seetõttu on praegune olukord jäänud selgelt jalgu klientide, partnerite ja sidusorganisatsioonide ootustele ning nõudmistele, mistõttu muutusi vajavad nii tööpõhimõtted kui ka seadusandlus.

Kinnisvaramaakleriks võib Eestis saada igaüks. Seejuures pole nõutav omada haridust ega ka kogemust. Piisab otsusest alustada tööd kinnisvaramaaklerina ning isik võibki julgelt siseneda hinnanguliselt 1,5 miljardi eurose käibega kinnisvaraturule – seejuures ei eeldata isegi põhihariduse olemasolu.

Rohkelt kaebusi

Oleme Eestis uhked läbipaistva riigi ja isereguleeruva turu üle. Aga kas ka uhked oma kinnisvaramaaklerite üle? Kutseseaduse kohaselt saab kutselise maaklerina tegutseda vaid maakler, kellel on olnud vähemalt kahe aasta pikkune praktika ning kes on edukalt sooritanud kutseeksami. Kuid mitte ükski seadus ega norm ei nõua ega eelda, et turul võivad tegutseda ainult kutselised maaklerid.

Siiani pole riik pidanud oluliseks kehtestada kinnisvaramaaklerite haridusele ja/või teadmistele miinimumnõudeid, kuigi maaklereid tegutseb turul hinnanguliselt kaks tuhat ning nende vahendusel vahetab omanikku sadade miljonite eurode eest kinnisvara.

Seadusest tulenevalt tõestab müügilepingu notar. Lepingusse saab seejuures kirja panna kõik pooltevahelised eelnevad kokkulepped. Ja lõppude lõpuks vastutab asja eest ju müüja.

Tegelik situatsioon on palju keerulisem. Miinimumnõuete puudumise kõrval näitavad Eesti Kinnisvaramaaklerite Kojale iganädalaselt laekuvad kaebused maaklerite tegevuse kohta, milline on olukord turul tegelikult.

Millal hakkame tegutsema?

Maaklerid esindavad kliente kirjalike kokkulepeteta, seejuures teadmata ja kontrollimata, kes tegelikult on vara omanik. Nad pakuvad müügiks surnud inimeste vara. Nad ei teavita teadlikult või tahtmatult ostjaid kehtivatest piirangutest.

Kõige äärmuslikuma näitena pakkus maakler müüa vara selle tegelikule omanikule. Jah, te lugesite õigesti – olukorra jätkudes võite ka ise ühel päeval saada pakkumise maaklerilt oma vara ostuks.

Selgelt on praegune olukord ebanormaalne ning vajab muutusi. Kas selleks on vaja näidishukkamist või peaks juhtuma midagi sellist, nagu juhtus reisifirmadega, on raske öelda. Fakt on see, et kinnisvaramaaklerite tegevust on hakanud meie põhjamaine riik reguleerima alles pärast seda, kui ebapädevate maaklerite töö tõttu on kaotatud varandusi. Tõsi, sellise tõdemuseni jõuti juba eelmise sajandi alguses.

Viidatud reisifirmade tegevuse puhul reageeris riik alles siis, kui sadadel inimestel ei õnnestunud puhkusereisilt naasta seetõttu, et firma, kes neile reisi müüs, oli vahepeal muutunud maksejõuetuks ning inimeste tagasitoomise eest tuli hakata maksma maksumaksjal.

Alles siis leiti lahendused ning kehtestati tagatisrahade süsteem. Seejuures oli kandev roll tarbijakaitseametil.

Või küsigem teistpidi – mitmel juhul peaksid saama petta või kui suurest summast peaksid ilma jääma inimesed enne, kui riik otsustab midagi ette võtta maaklertegevusega?

Kas piisab, kui klientide nõuded kinnisvaramaaklerile on kokku miljon eurot või piisab sellest, et kahju on viiskümmend tuhat eurot? Või pälviks tarbijakaitse ja politsei tähelepanu viimane kaebus, kus kinnisvaramaakler jättis omanikule edastamata seitsmesaja eurose tagatisraha?

Või peaks halva maaklerteenuse osaliseks saama keegi seaduseandjatest?

Koolituse vajalikkus

Probleemid praegusel kinnisvaraturul saavad alguse teadmiste puudumisest. Süsteemseid teadmisi mitteomav kinnisvaramaakler ei suuda kogu müügiprotsessi juhtida selliselt, et see ei tooks klientidele kaasa täiendavaid kulusid või kaotust ajas ja rahas.

Kinnisvaramaaklerile vajalike teadmiste omandamine on aga jätkuvalt vabatahtlik ning selleks kuluv aeg ja raha ei oma üksikisiku tasandil vajalikku prioriteeti.

Samuti on erinevatel perioodidel pakutud erialased koolitused pigem sissejuhatuseks multidistsiplinaarsesse valdkonda, kui et programmid, mis sobiksid kinnisvaramaakleri akadeemiliseks baashariduseks.
Soovist olukorda fundamentaalselt muuta allkirjastasid Eesti Kinnisvaramaaklerite Koda ja Tallinna Ülikooli

Õigusakadeemia koostöökokkuleppe, mille eesmärgiks on vastastikune koostöö õppetegevuse arendamisel kinnisvara valdkonnas ning teadustöö ja arendustegevuse edendamine.

Koostöökokkulepe ülikooliga on oluline samm kinnisvaramaaklerite professionaalsuse tõstmisel, sest lähendab koja liikmete kutseeksamieelset täienduskoolitust akadeemilisele koolitusele. Samuti loob kokkulepe esimest korda Eestis lähiaastatel võimaluse kõrgharidusega kinnisvaramaaklerite ettevalmistamiseks.

Lisaks võimaldab kokkulepe koja tegevusvaldkonnast lähtuvate ning kojale huvipakkuvate alus- ja rakendusuuringute teostamist. Näiteks vajaks uurimist kinnisvaramaaklerite seaduse väljatöötamise põhjendatus.

Seadus maakleritele

Riigieelarvest neljandikuga võrduvat kinnisvaraturgu ning sellega seonduvat maaklertegevust reguleerib võlaõigusseaduses vaid kümmekond paragrahvi. Ilmselgelt on sellise ulatuse ja määraga tegevuse raamide piiritlemiseks sellest vähe. Liiati annavad need vähesed paragrahvid laiad võimalused tõlgendusteks.

Praegune võlaõigusseadus määratleb napilt maaklerlepingu ja maakleri õiguste mõiste, jättes reguleerimata kohustused ja vastutuse. Seejuures on norm üldine ning mõeldud maaklertegevuse üldiseks reguleerimiseks.

Kinnisvaramaaklerite tegevusega seonduva võiks jätta reguleerimata ning teenust pakkuvatele isikutele miinimumnõuded kehtestamata, kui see ei tooks kaasa valesid soovitusi või vajalike teadmiste puudumisel üksikisiku tasandil ka suuri rahalisi kaotusi või ei puudutaks nii olulist osa igapäevaelust, nagu seda on inimeste eluasemed.

Ligi paarikümne aasta pikkune praktika on näidanud, et vaid iseregulatsioon ei ole harva tehtavate kalleimate kestvuskaupade soetamistehingute jaoks piisav. Kinnisvaratehinguid sooritatakse kord või kaks elu jooksul ning on mõeldamatu eeldada, et selle edukaks teostamiseks vajalikke ning vastavaid teadmisi ja kogemusi peaksid omama kõik praegused ja tulevased kinnisvaraomanikud.

Teoreetiliselt peaks riskid maandama meie tugev notariaat ja kinnistusraamat. Lisaks on ju seejuures kehtestatud kohustuslik vorminõue, mis justkui tagaks pooltevaheliste kokkulepete igakülgse fikseerimise.

Igapäevane praktika aga tõestab osaliselt või täielikult vastupidist. Nii toovad müügilepingu allkirjastamise eelsed kokkulepped peaaegu alati pooltele kaasa õiguslikud tagajärjed veel enne, kui müügilepingule alla kirjutatakse.

Seega on vajalik kinnisvaramaakleri roll, kes pooltevahelisi kokkuleppeid vahendab ning oskab seejuures juhtida tähelepanu võimalikele tagajärgedele.

Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et praegust olukorda oleks võimalik parandada vaid selliselt, et kehtestataks kinnisvaramaaklerite teadmistele miinimumnõuded ning maaklerlepingutele kohustuslik, kirjalik ja taasesitamist võimaldav vorm.