Korteriühistud näitavad ühiskonnas arvestatavat jõudu

Korteriühistute rolli ja olulisuse üles arutlesid vestlusringis (vasakult) Eesti Korteriühistute Liidu tegevjuht Urmas Mardi, KÜ Puhangu 55 juht Valentina Valtson, Õismäel Järveotsa tee 5 asuva korteriühistu juht Tiiu Varik ning Eesti Korteriühistute Liidu Tallinna ja Harjumaa büroo juhataja Raimo Jõgeva. Foto: Kristel Kossar

Sellal, kui Lätis suured kortermajad tasapisi lagunevad, panevad Eesti korteriomanikud seljad kokku, moodustavad aina uusi korteriühistuid ning seisavad üheskoos hea selle eest, et kunagistest hallidest ning kõledatest hoonetest moodsad ning soodsad elamud saaksid.

Korteriühistud on ühiskonnas arvestatav jõud, leiavad Postimehe vestlusringis osalejad: Eesti Korteriühistute Liidu tegevjuht Urmas Mardi, Eesti Korteriühistute Liidu Tallinna ja Harjumaa büroo juhataja Raimo Jõgeva, KÜ Puhangu 55 juht Valentina Valtson ning Õismäel Järveotsa tee 5 asuva korteriühistu juht Tiiu Varik.

Viieteistkümne aasta eest, kui loodi Eesti Korteriühistute Liit, oli ühistuliikumine üsna lapsekingades. Mis selleks üldse tõuke andis?

Urmas Mardi (UM): Tõuke andis ennekõike eluruumide erastamise seadus. Inimestele ei jõudnud päriselt kohale, et pärast erastamist on nad omanikud – varem oli räägitud üürimisest ja üürniku staatusest.
Samal ajal ütles eluruumide erastamise seadus väga selgelt – kui majas on üle viie korteri, tuleb luua korteriühistu. Selge oli ka, et toonased majavalitsused inimeste vajadusi rahuldada ei suutnud.
Töid tehti, aga tööd olid ebakvaliteetsed, seega impulss hakata ise toimetama tuli sealt. Saadi aru, et vana etapp on läbi, tekkis omanikutunne ja soov majasse rohkem panustada ning ise protsesse mõjutada.

Arvata võib, et alguses jäi suur hulk küsimusi õhku rippuma?

UM: Loomulikult, eks hirme oli palju. Olen ise asutanud üle kolmesaja ühistu ja küsimused on ikka samad, nt mis saab siis, kui majal katus pealt lendab?
Oli harjutud, et majavalitsus tuli ja tegi ära, töö oli aga ebakvaliteetne ning sellega ei oldud rahul. Millest aga inimesed ehk aru ei saanud, oli asjaolu, et erastamine oli vabatahtlik – korter võis jääda ka munitsipaalomandisse, aga seda tuli ette vähe.

Erastamine oli endistele üürnikele kasulik – kes siis veel oma korteri hea käekäigu eest peaks muretsema ja sellesse investeerima, kui mitte omanik ise. 2001. aastal jõustunud korteriomandi seaduse muudatusega kaotati küll kohustus moodustada ühistu, pakkudes alternatiiviks korteriomanike ühisuse. Praegu on kolmes-neljas tuhandes majas loodud ka korteriomanike ühisus. Võin kinnitada, et just korteriühistu on efektiivseim korterelamute valitsemisvorm.

Mis meelt inimesed algul ühistute suhtes olid?

Raimo Jõgeva (RJ): Tekkisid initsiatiivgrupid, kes teistele korteriomanikele asja selgitasid. Ajakirjanduses ilmus samuti palju positiivset informatsiooni. Korteriühistute Liit oli just loodud, minagi sain siit põhikirja.
UM: Algul oli ühistute loomine Tallinnas omanikele tasuta, sest Tallinn maksis selle eest asutajatele. Ringles aga mitu põhikirja – näiteks üks oli kaheleheküljeline, mis eriti midagi ei reguleerinud. Meie ülesandeks oligi välja töötada korralik põhikiri, mida ühistu loomisel aluseks võtta.

Alustasime sellest, et jagasime initsiatiivgrupile, kes ühistu moodustamise vastu huvi tundis, välja põhiküsimused, mida esitada teistele korteriomanikele – vastused käes, sai koosolekutega pihta hakata ja nii kuni asutamiseni välja.

Nüüdseks on inimeste teadlikkus ühistu tegevusest oluliselt tõusnud?

Tiiu Varik (TV): Loomulikult! Meie maja vaadates on omanike suhtumine kapitaalselt muutund. Oleme maja korda teinud, aga rahaküsimused olid alguses vägagi teravalt päevakorral – et mis see kõik meile maksma läheb.

Samuti uuriti, kuidas juhatus rahaga ümber käib. Nüüd pole seda muretsemist enam ette tulnud – näha on, et majas midagi kogu aeg tehakse, raha pole tuulde loobitud.

Kui hästi on juhatuse tegevuse kontroll ja läbipaistvus praegu seadusega reguleeritud?

UM: Seadusega siin probleeme pole. Räägitud on küll teatavast vahekohtu institutsioonist, sarnaselt töövaidluskomisjoniga, et oma kaebeõigust realiseerida, mis töötaks ka kiirelt ja efektiivselt. Kohtusse pöörduda on teatavasti kallis ja lahendi saamine võtab aega.

Parimat järelevalvet korteriühistu töö üle teeb korteriomanik, see ongi tema kohustus – kontrollida ning vajadusel sekkuda. Samas ei tunne paljud inimesed ehk oma õigusi ega oska neid realiseerida.

Kui palju inimesed üldse korteriühistu tegevuse vastu huvi tunnevad?

TV: Mina võin oma maja kohta küll öelda, et näiteks majandusaasta aruande üldkoosolekul või renoveerimise arutamisel on 51 protsenti ikka kokku tulnud. Oleme sisse seadnud ka juhatuse vastuvõtuajad, et inimene saaks oma küsimusi esitada.
UM: Korteriühistu kuldreegliks on: räägi inimestega!
RJ: Täpselt. Leia inimese ärakuulamiseks paar minutit. Kui keerad selja, on kohe tüli majas.
Valentina Valtson (VV): Inimeste usalduse võitmine on kõige tähtsam. Alguses, kui meie majas korteriühistu loomine kõne alla tuli, polnud mul – olgugi et olin töötanud juhtival kohal – selles vallas kogemusi, aga sain korteriühistute liidult abi.
Hakkasin käima koolitustel, aga esimesed kaks-kolm aastat olid ikka kõige raskemad. See on tõsi, igaühe jaoks, olgu ta kas või mingi joodik, tuleb aega leida.

Nii et korteriühistu juht töötab 24/7?

TV: Absoluutselt. Nädalavahetuse õhtulgi võib näiteks keegi helistada, et vannitoas kraan tilgub või veeraamat sai täis – pead ikka vastama.
RJ: Oma ajast korteriühistu esimehena mäletan, et helistati lausa öösel kahe või viie paiku. Vanemad venekeelsed inimesed – oli neil siis kellaaeg sassi läinud, tuli uusi mõtteid, tahtsid jagada. Ikka võtsin vastu.

Mis on ühistute kõige tõsisemad murekohad?

RJ: Rahaasjad – näiteks juhatuse liikmete ebaausus, kahtlus, et keegi paneb ühistu raha kõrvale. See on pigem kahtlustamine, isegi siis, kui ei pruugi kahtlustusteks reaalset alust olla.
VV: Majad, mis on renoveeritud varem, pole saanud ka Kredexi toetust ja see on kurb – tagantjärele ei saa toetust samuti taotleda.
RJ: Paljud korteriühistud ei julge ka renoveerimisega alustada, sest tulevik on ebaselge – praegu küll antakse renoveerimiseks toetust, aga äkki see toetusprotsent kahe aasta pärast suureneb?
UM: See on küll täiesti vale mõtlemine! Seda ootama jääda ei maksa.

Kui suurt rolli mängivad üldse korteriühistu toimimise juures inimesed – näiteks ei saada lihtsalt üksteisega läbi?

TV: On kuulda, et mõnes juhatuses on moodustunud kaks vastandlikku leeri.
UM: Need on õnneks siiski üksikjuhtumid, aga Eestis on kokku 9800 ühistut. Korteriühistu baseerub inimsuhetel, need aga teatavasti ongi kõige keerulisemad – siin pole tegemist ärihuvidega, see on ülidemokraatlik moodustis, kus igaühel on oma arvamus ning seadusest tulenev hääleõigus, mis annab võimaluse protsesse mõjutada. Sellest lähtuvalt ollakse ehk ka natuke emotsionaalsemad.

Palju on räägitud sellest, kas ühistu juht peaks tasu saama või mitte. Minu arvates peaks küll, sest tasuta ei saa inimene töötada. Samas ei ole korteriomanikud tasu määramisel varmad kätt tõstma, tunnetades ennast tööandjana.

VV: Ühistu juhi töötasu on minimaalne. Vanas rahas oli see kaks tuhat krooni, aga ma polnud selle tõstmisega ka nõus – ühistul polnud seda raha.
TV: Kõigi teenuste hinnad tõusevad, inimestel ühistus on niigi kulud suured, kuidas siis veel oma palka tõsta...
RJ: Samas on korteriühistu juhi töötasud väga erinevad, mõnes kohas ikka räägitakse päris kopsakatest summadest.

Kui palju on neid, kes koosolekutel lihtsalt käia ei viitsi?

TV: Ikka on. Meil on võimalik ka volitus teha. Ja kui ma siis ühistu postkastist võtan üks, kas, kolm, juba seitse volitust minu nimele, mõtlen küll, et mida nüüd teha. Inimestel on kümne aastaga usaldus tekkinud.
RJ: Volituse andmist võiks propageerida, et saaks juba esimesel üldkoosolekul kvoorumi kokku – juriidilise korrektsuse huvides on see oluline.
UM: Usaldus ühistu juhtide töö vastu on väga oluline, ilma selleta ei tule midagi välja.

Kui palju korteriühistute häält ühiskonnas kuulda võetakse?

UM: Ikka võetakse. Meid kaasatakse seadusloomeprotsessidesse, oleme arvestatav koostööpartner majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile, samuti teeme koostööd kohalike omavalitsustega.
Esmakordselt moodustati riigikogus korteriühistute toetusrühm, see annab märku, et ühistute tegevus läheb riiklikul tasemel korda.

15 aastat Korteriühistute Liitu

Eesti Korteriühistute Liit (EKÜL) asutati 17. aprillil 1996 Rakveres.
Organisatsioon esindab ja kaitseb korteri- ja hooneühistute huve riiklikul ja kohalikul tasandil.
Nüüdseks kuulub Eesti Korteriühistute Liitu rohkem kui 1400 korteriühistut üle Eesti.

Saastekvoodi müük aitab maju korda teha

Eesti korterelamute renoveerimiseks mõeldud toetusraha tuleb Eesti kasutamata saastekvoodi müügist Luksemburgile.
Ligi 470 miljonit krooni suunatakse korterelamute energiasäästlikumaks muutmisse. Toetuse eesmärk on innustada korterelamute täies mahus renoveerimist.
Olenevalt saavutatavast energiasäästust toetatakse renoveerimistöid 15–35 protsendi ulatuses. Riik toetab nii elamu soojustamist kui ka küttesüsteemide rekonstrueerimist, olulist tähelepanu pööratakse tervisliku sisekliima saavutamisele.
Allikas: Kristel Kossar