Päevatoimetaja:
Aimur-Jaan Keskel

Miks Nicolas Sarkozy naeratab?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Prantsuse president Nicolas Sarkozy
Prantsuse president Nicolas Sarkozy Foto: SCANPIX

Ainus inimene, kes Brüsseli tippkohtumiselt laia naeratusega välja astus, oli Prantsuse president Nicolas Sarkozy. Kui kehakeele järgi otsustada, on ta omadega mäel.

«See tippkohtumine läheb ajalukku,» kuulutas ta varavalges ootavatele ajakirjanikele – pärast seda, kui Euroopa liidrid ELi lepete muutmise Briti veto tõttu prügikasti viskasid.

Kaugel leinast lahkmeele üle, kiirgas Merkozy rahulolu.

Saksa kantsler Angela Merkel pidi palju kõvemini pingutama, et rahva ette ilmudes vaprat nägu näidata.

Oli ta ju võidelnud leppemuutuse nimel, mida toetanuks kõik 27 ELi liikmesriiki. Merkeli nägemuses saanuks ELi institutsioonid – eriti just Euroopa Komisjon ja Euroopa Kohus – uued volitused rangema eelarvedistsipliini jõustamiseks, mis pidanuks taastama turgude usalduse eurotsooni suhtes.

Selle asemel surus Briti peaministri David Cameroni kompromissitu vastuseis Saksa kantslerile peale valitsustevahelise lepingu, milles osalevad 17 euroala maad ning vähemalt kuus, aga võib-olla üheksa «eurovälist» liikmesriiki.

Berliinis ja mujalgi kahtlustati kogu aeg, et just midagi sellist Sarkozy tegelikult tahtiski – Merkeli sõnutsi «paremuselt teist» lahendust. Prantsuse president armastab valitsustevahelisi diile. Mõte, et Brüsselile ja Luksemburgile tuleks veelgi rohkem volitusi üle anda, meeldib talle palju vähem, kui sakslastele.

Ligi kaks aastat kestnud finantskriisis on Saksa kantsler teinud lõplikud otsused enamike kriisimeetmete osas.

Kuna Cameron otsustas seekord mitte kaasa mängida, pöördus olukord Sarkozy kasuks.

Merkel keeldus Briti peaministrit avalikult kritiseerimast. Sarkozy sarkasm oli ilmne: «Need, kes euroga ühineda ei tahtnud, ei sobi eriti hästi liikmetele nõu andma.»

Aga lõppude lõpuks kostitas kantsler oma prantslasest partnerit ikkagi kenade sõnadega. Ilma Prantsuse-Saksa koostööta, kuulutas ta, ei oleks tippkohtumine iial niivõrd edukaks osutunud.

Cameron Merkelilt kiita ei saanud.

CopyrightThe Financial Times Limited 2011.

Tagasi üles