Küll aga andis kohus tema sõnul mõista, et vastus võiks olla teine, kui tegemist oleks tingimusliku lepingu/kohustusega. «Näiteks, kui lepingu ja selles sisalduvate kohustuste tekkimine on seatud sõltuvusse hilisemast toetuse saamisest – kui toetust saadakse, siis leping/kohustused jõustuvad ning kui mitte, siis pooltele lepingust kohustusi ei tule,» lisas vandeadvokaat.
Teiseks analüüsis Euroopa Kohus, kas riigiabi andnud haldusorganil on kohustus omal initsiatiivil ehk ilma Euroopa Komisjoni otsuseta toetus tagasi nõuda, kui abil puudub ergutav mõju. Sellele vastas kohus jaatavalt. Sellises olukorras puudub Eesti haldusorganil kaalutlusõigus tagasinõude otsuse tegemise või mittetegemise osas, vaid tegemist on Euroopa Liidu õigusest tuleneva kohustusega.
Kolmandaks analüüsis kohus, kas abisaajal võib tekkida toetusele õiguspärane ootus, kui riigiabi reeglite rikkumine on tingitud Eesti haldusorgani, näiteks EASi tegevusest. Sellele vastas kohus eitavalt.
«Seega vastutab reeglite rikkumise tagajärgede eest alati abisaaja ning seda ka olukorras, kus reeglite rikkumine võis olla tingitud haldusorganist. Abisaajal võiks tekkida õiguspärane ootus üksnes juhul, kui riigiabi on andnud mõni ELi institutsioon, näiteks Euroopa Komisjon,» tõi vandeadvokaat Endrikson esile.
Liikmesriikide ametiasutuste vead aga ei anna kunagi alust õiguspäraseks ootuseks. Kehtib niinimetatud hoolsa ettevõtja põhimõte, mis tähendab, et iga ettevõtja peab ise alati veenduma enne abi vastuvõtmist, et abi andmisel on riigiabi reegleid täidetud. «Seega tuleks Eesti haldusorganitelt riigiabi taotlemisel alati lähtuda «usalda, aga kontrolli» põhimõttest,» märkis Endrikson. Euroopa Kohus rõhutas ka, et abiandja ehk siin EAS peab abisaajalt summat tagasi nõudes igal juhul nõudma intressi.