/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)
/nginx/o/2019/03/26/11896729t1h12c3.jpg)
Sangari juhi Raul Saksi sõnul on Eestis tootmise üleval hoidmine kulukas ning ettevõte on tootmist Eestis hoidnud nii kaua kui võimalik, esialgu hakkab Sangar tõenäoliselt särke tellima peamiselt Ukrainast.
Sangari juht: Eesti ettevõtted ei jookse tegelikult kaugele nelja tuule poole
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ega kellelgi ei ole ühegi rõivabrändina midagi Eesti vastu, et Eesti oleks väga ebameeldiv või halb koht. Ka Sangari vaates oleme tootmist Eestis hoidnud nii kaua kui vähegi võimalik,» ütles Saks BNSile.
Saksi sõnul oleks ettevõttel olnud juba kümme aastat tagasi võimalik särke väljastpoolt sisse osta. «Aga see on kogu aeg olnud omanike soov, et me hoiame neid asju siin nii kaua, kuni see majanduslikult on otstarbekas ja omab vähimatki võimalust.»
Saks lisas, et kui toodete väärindamist on võimalik teha Eestis, siis seda siin tehakse. Nii on Saksi juhitava teise rõivabrändiga Marat, mille tooted valmistatakse Valgevenes, kuid tikandid, trükid ja brändimärgid lisatakse Eestis. «Selliseid tehnoloogilisemaid töövõtteid, mida Valgevenes ei ole ja Eestis on olemas, siis neid asju teeme Eestis kohapeal.»
«Räägitakse tooniga, et nüüd lõppeb Eestis tootmine ära ja ettevõtted jooksevad siit kaugele nelja tuule poole. Tegelikult see nii ei ole.»
«Üldiselt on jäänud selline mulje, et hästi palju Eesti tootmise äraviimisest räägitakse tooniga, et nüüd lõppeb Eestis tootmine ära ja ettevõtted jooksevad siit kaugele nelja tuule poole. Tegelikult see nii ei ole,» märkis Saks.
Saksi sõnul on rõivabrändi kõige tähtsam ülesanne on vaadata, kuidas oma müüki kasvatada ja oma toote võimalikult kuluefektiivse hinnaga ja heas kvaliteedis valmis lasta õmmelda ning sellisel juhul on võimalik keskenduda brändi arendamisele, turundamisele, müügikasvule ja muudele tegevustele.
«Samasugused trendid ja muutused on toimunud Soome ja Rootsi rõivabrändide seas juba 20 aastat tagasi. Hoolimata sellest, et näiteks Etoni või Stenströmsi särke ei toodeta Rootsis või Marimekko kleite või pluuse ei toodeta Soomes, neid brände peetakse seal turul kohalikuks rõivatootjaks. Inimesed hea meelega ja uhkusega kannavad neid ja keegi ei tõstata küsimust, aga miks te neid tooteid Rootsis või Soomes ei õmble,» rääkis Saks.
Sangari juhi sõnul on Eesti oma kulutasemega jõudnud samale maale ja Eestis tootmist üleval hoida on väga kallis. Tema sõnul on võimalik seda teha siis, kui tootmine on väga tehnoloogiamahukas ning seadmetesse on tehtud suured investeeringud, mis suudavad inimest tootmises abistada. «Aga rõivatööstuses ei ole robotiseerimine võimalik, rõivatööstuses on vaja inimkätt, kes õmblusmasinat juhib ja opereerib.»
«See on ka põhjus, mispärast see tööstusharu on Eestis aastast aastasse vähenenud. Kindlasti jäävad alati Eestisse mingid ettevõtted, mis suudavad siin kohapeal õmmelda. Keegi, kes on väga edukas suurte partiide tootmisel või kellel on väga madalad üldkulud tootmisliini opereerimisel, kõik sellised ärimudelid võivad toimida,» lisas Saks.
Saksi sõnul on Sangar kasutanud aastaid allhanke partnerina Ukrainas olevat tootmisbaasi ning Eestis on toodetud väikestes mahtudes kiireid tellimusi. Sangar sulgeb tootmise Tartu tehases juulist ning Saksi sõnul tellitakse särgid peale seda suures osas Ukrainast. «Aga keegi ei välista, et ühel hetkel peame Ukrainast liikuma mõnda teise riiki,» lisas ta.
Koondamise tõttu tuleb Sangarist lahkuda 60 tootmisega seotud inimesel: 40 õmblejal, juurdelõikajatel ja teistel oskustöölistel. Eestisse jääb Sangaril 35–40 töötajat, mis hõlmab ka jaekaubanduse töötajaid.