Valijate musta nimekirja koostamise ajal tasub meenutada, et need kõik on meie inimesed, kirjutab BNSi ja Postimehe majandustoimetaja Harry Tuul.
Valijate must nimekiri (2)
Iga kord puhkeb valimistega seoses arutelu selle üle, kellel pole sõnaõigust või keda peaks valitsemisest kõrvale jätma. Liivakastimäng, kus mänguteooria põhjal on valitud võitja-kaotus (win-lose) põhimõte, selmet otsida ja püüelda võit-võit (win-win) võimalust. Tulemuseks kipub aga olema hoopis kõigi kaotus.
Kordan varasemalt toodud näidet. Nimelt, kuidas teisiti, kui mitte musta nimekirjana, mõista lausungit, et kui sa valima ei lähe, siis ei ole sul õigust ka tulevast valitsust ja riigikogu kritiseerida. Tänavu jättis valimistel osalemata 36,3 protsenti ehk üle 322 000 Eesti kodaniku, kel kõnealusest loogikast lähtuvalt tuleb järgmiseks neljaks aastaks loobuda sõnaõigusest. Miks?
Kõigi hääl loeb. Kõik, kes te otsustasite mingil põhjusel valimata jätta, tehke julgelt ja kõvasti häält. Nagu kõik inimesed ei pea minema poliitikasse, ei pea kõik inimesed osalema ka valimistel. Muidugi on hea, kui seda tehakse, aga vabadus oma õiguste eest seista ja neid avaldada on demokraatias palju laiem, kui vaid valimised. Teie kõrval seisavad ka need kümned tuhanded, kes küll hääletasid, kuid kelle eelistatud erakond ei pääsenud üle valimiskünnise.
Meie inimesed
Aga n-ö sõnaõiguseta kodanike ring ei piirdu kaugeltki valimata jätnutega. Sinna topitakse ka need, kes hääletasid «vale» erakonna poolt ning kelle valik justkui ei kõlba. Kui varem tambiti usinalt Keskerakonda, mille jõul nende toetus aina kasvas, siis nüüd tuliselt EKREt. Ometi hääletas tänavu esimese poolt ligi 130 000 ja teise pool pea 100 000 Eesti kodanikku. Kahe peale kokku üle 40% valimas käinutest.
Kusjuures mõlemad erakonnad esindavad vähemalt osaliselt nn teist Eestit ääremaadelt. Keskerakond - Ida-Virumaad ja Lasnamäge. EKRE - Võrumaa, Valgamaa, Põlvamaa ja Pärnumaad. Kas me võtame neilt sõnaõiguse, sest meil ei meeldi, mis nad räägivad või arvavad?
Siduda kõik EKRE valijad äärmuslike vaadetega pole ei vormiliselt ega sisuliselt õige. Samamoodi nagu on vale siduda kõik Keskerakonna poolt hääletavad venelased kremlivaatega. Need on päris inimesed oma igapäevaste probleemidega, kelle muresid ühel või teisel põhjusel pole kuulda võetud. Meie inimesed.
On arusaadav, et üksteisele on tehtud haiget. On vaateid, seisukohti ja väärtusi, millega leppida ei saa ega tohi. Ning kindlasti ei peagi kõik olema ühte meelt. Kuid kooselu, sealhulgas riigis, põhineb eelkõige kompromissidel ja ühisosa leidmisel. Üksteise ärakuulamisel.
Pidev ja kompromissitu vastandumine toob alati kaasa kaotajad. Ühendavaks saab olla küsimus, mis me üheskoos ette võtame, et kõik võidaksid.