Visioon visionäärist: revolutsioontoode, mida Jobs isiklikult esitleda ei jõudnudki

Steve Jobs Foto: SCANPIX

Steve Jobsi elulooraamat «Steve Jobs» jõudis USAs müügile vaid mõned nädalad pärast tema surma, justkui oleks õiget aega oodanud. Fännid võtsid selle vastu nagu mõne uue i-toote, käte ja hinge värinal. Vootele Päi annab ülevaate raamatu valmimisloost.

Kui ma augustis Helsingis ühe sealse IT startup-ettevõtte juhiga maha istusin, et arutada võimalikku koostööd, seadsin harjumuspäraselt oma Nokia hääletuks ja asetasin selle lauale. Seepeale vaatas Petri, kes muuseas on kunagi töötanud Nokia heaks, mulle halvasti varjatud üllatusega otsa ning küsis: «You don’t have an iPhone?»Paar kuud hiljem, oktoobri lõpus, olin parajasti teel raamatupoodi kinkekaarte realiseerima, kui mu taskus helises iPhone, mille olin vahepeal hankinud – ema soovitas kinkekaartidega oodata, kuni Steve Jobsi elulooraamat müügile tuleb. Telefon, mida ema kasutab on alati olnud Nokia ning tööd ja meilivahetust teeb ta oma Delli sülearvutilt.

Justkui õiget hetke oodanuna jõudis vaid mõned nädalad pärast IT-revolutsionääri Steve Jobsi surma USA poelettidele tema biograafia, mille autoriks Walter Isaacson. Põhjuseid, miks Jobs pakkus ühel jalutuskäigul just Isaacsonile privileegi oma elu raamatukaante vahele köita, on mitmeid. Lisaks sellele, et Isaacson on täitnud juhtivtöötaja rolli nii CNNis kui Time’is (võimalik, et tema juhtimiskogemus oli üks neist teguritest, mis tekitas Jobsis säärast usaldust), oli ta selleks ajaks avaldanud kaks bestselleri staatusesse tõusnud biograafiat, Benjamin Franklinist ja Albert Einsteinist. Kurjad keeled on öelnud, et loomuomase bravuuriga Steve Jobs justkui võrdsustas end Franklini ja Einsteiniga, kui sellise autori valis.

Isaacson ei ole siiski ainus autor, kes ebajumala staatuses IT-guru elu kirja on pannud. 2005. aastal avaldas kirjastus John Wiley&Sons Jobsi mitteametliku biograafia «iCon: Steve Jobs», kuid Jobsi heakskiitu see teos ei pälvinud. Jobs andis käsu kõik selle kirjastuse raamatud Apple’i poodidest ära viia ning avaldas raamatu osas valju hukkamõistu.

Võiks järeldada, et Jobs mõistis «iCon: Steve Jobsi» hukka just seetõttu, et tahtis omada täielikku kontrolli oma elu kajastuse üle. Isaacson on aga väitnud vastupidist. Kuigi raamatu aluseks on kahe aasta jooksul läbi viidud enam kui 40 intervjuud Jobsiga, tema lähikondsete ja alluvatega ning eksklusiivselt tagatud ligipääs kogu ta igapäevaelule, ei nõudnud Jobs mingisugust kontrolli oma biograafia sisulise külje üle. Kummalisel kombel piirdusid tema nõudmised vaid sellega, et tema otsustab kaanekujunduse üle ja saab selle läbi lugeda enne ilmumist.

Sajad Apple’i fanaatikud üle maailma võtsid raamatu vastu nagu mõne uue i-toote varasematel aastatel, avades erutusest värisevate kätega karbi, milles raamat saabus, dokumenteerides seda toimingut fotode-videotega, mida seejärel internetti postitada. Möödunud oli vaevu 25 päeva Jobsi surmast, kui 656leheküljelist megaköidet oli juba ainuüksi Amazoni kaudu müüdud ligi pool miljonit eksemplari. Paar päeva pärast Jobsi surma ostis Sony Pictures seitsmekohalise summa eest õigused vändata raamatu põhjal Jobsi elust film.

Raamatuhullus ei piirdu ainult lihtsurelike asjaarmastajatega. Asjaga läksid kaasa paljud staarid ja firmade tegevjuhid, reklaamides raamatu omanikustaatust näiteks Twitteris vm sotsiaalmeedias. Instagrami (IT-lahendus nutitelefonidele) looja ja juht Kevin Systrom võttis hiigelköite endaga kaasa ärireisile Hiina. Kui ta tüdruksõber protesteeris, et Kevin isegi ei loe seda, vastas too: «See on teistsugune raamat. Ma tahan seda oma töölauale.» Steve Jobs nägi aastakümneid vaeva, et lähendada inimesi tehnoloogiaga, kuid tundub et tema postuumseks vingerpussiks võiks saada hoopis inimeste tagasipööramine raamatuusku.

Raamat kisub Jobsi lugeja jaoks alasti sellisena, nagu ta enda ja oma lähedaste sõnul oli – idealistlik, ekstsentriline, äkiline, karismaatiline. Viimane oli ilmselt see, mis tagas talle alati andestuse nende alanduste eest, millega ta oma tüdruksõpru või alluvaid kostitas. Veidrusi ei jätnud ta isegi haiglas olles – 2009. aastal keeldus ta operatsioonile minnes maski kandmast, kuna talle ei meeldinud selle disain.

Pikemalt loe Directori detsembrinumbrist.