Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/12/01/858382t1hcff8.jpg)
Barack Obama ja Euroopa liidrite esmaspäevane tippkohtumine Washingtonis oli veidralt varjatud ja vaikne. Paar hetke piltnikele, ei mingit pressikonverentsi.
Kulisside taga on aga nii administratsioon kui Obama kampaaniameeskond surmani hirmunud, aimates eurotsooni kokkuvarisemise muserdavat mõju USA majandusele ja presidendi šanssidele saada tagasi valitud.
«Kõige määravamaks saab USA majandusele ja tööhõivele see, mis juhtub Euroopas,» ütles üks kõrge USA valitsusamentik.
Obamal ja ta nõunikel olid esmaspäeval külas Euroopa Ülemkogu president Herman Van Rompuy, Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso ja Euroopa Liidu kõrge esindaja välisasjade ja julgeolekupoliitika alal, Euroopa Komisjoni esimene asepresident paruness Catherine Ashton.
Obama ise väljendus hiljem diplomaatiliselt. Sama ei saa aga öelda ta suursaadiku kohta Euroopa Liidus. Nimelt ütles William Kennard järsult: «President on korduvalt selge sõnaga rõhutanud, et ta ootab Euroopa liidritelt julgemat, kiiremat, otsustavamat tegutsemist.»
Administratsioon muretseb, et USA majanduse haprast taastumisest ja plaanidest uus stiimulitepakk Kongressist läbi lükata ei jää midagi järele, kui eurotsoon oma võlgadele poliitilist lahendust ei leia.
Kuid isegi kui administratsioon oma tööhõivekava kas või osaliselt kinnitatud saab, pole sellest suuremat tolku, kui täpselt samal ajal laguneb eurotsoon.
«Pole kahtlust, et kui euroala kriis jätkub ja ta [euroala] hakkab lagunema, siis on sellel rängad majanduslikud ja poliitilised tagajärjed,» ütles Tony Fratto, George W. Bushi aegne rahandusministeeriumi nõunik.
Euroopa finantskriisi mõju tabaks ka USA panku ja finantssüsteemi laiemalt, seejärel kannataksid aga tarbijausaldus ja reaalmajandus.
Ekspordi osa USA majandusest on suhteliselt väike. Seda tuleks aga suurendada, võõrutamaks majandust ülemäärasest sõltuvusest tarbimisest ja eluasemeehitusest. Majanduslangus Euroopas paneks ekspordile pidurid peale.
Vaatamata kriisi tõsidusele ja USAd ähvardavale riskile on Washingtoni käed seotud.
Isegi kui Euroopa USA käest finantsabi paluks, ei antaks neile midagi. «Kongress ütleks ei,» ütles Jacob Funk Kirkegaard Petersoni rahvusvahelise majanduse instituudist.
IMFi suurosanikuna on USA roll euroala päästmises juba niigi märkimisväärne.
Samas on administratsioon kindlal seisukohal, et eurotsoonil on piisavalt raha ehitamaks tulemüüri ühisraha ümber. Nad ei näe vajadust paluda lisaraha tärkavatelt turgudelt (näiteks Hiinalt), tõestamaks Euroopat või suurendamaks IMFi tulejõudu.
Nagu euroala ise, on ka Obama administratsioon sisuliselt Saksa sisepoliitika ja kantsler Angela Merkeli vang olukorras, kus viimane kõõlub kui köieltantsija kahe tule vahel: ühelt poolt vajadus toetada Euroopa ühtsust, teiselt poolt Saksa maksumaksjate valjenev vastumeelsus nõudmiste suhtes naabreid hädast välja upitada.
Kirkegaardi sõnutsi oli ta «üllatunud» sellest, kui taktitundeliselt Obama end pärast tippkohtumist avalikkuse ees ülal pidas. Ta oleks oodanud, et presidet oleks kasutanud «jõulisemat» võimalust kõneleda kodupublikule kriisi olemusest.
Nii nagu Obama sarjab «hambutut Kongressi», oleks ta pidanud võtma sõna ka «hambutu Euroopa» aadressil, ütles Kirkegaard ja lisas: «Võib-olla ta arvas, et inimesed, kellega ta seal koos istus, polnud need tegelikud otsustajad. Aga võib-olla ütlesid nad talle midagi, mida ta tahtis kuulda.»
CopyrightThe Financial Times Limited 2011.