Skandaalide mõju: Eesti jääb pangatuks

Eestlaste raha ei saa liikuma, sest pangad on piltlikult öeldes lukus. Foto: GRAZVYDAS J / PantherMedia / GRAZVYDAS J

Eesti pangandust räsivad skandaalid jõuavad lõpuks meie kõigi rahakotti, kirjutab Postimehe majandusajakirjanik Harry Tuul.

Kui teisipäeva pealelõunal näis, et Danske rahapesuskandaalile võib vaikselt joone alla tõmmata, siis kolmapäeval lahvatas kahtlase raha skandaal uue leegiga. Nimelt teatas alustuseks Finantsinspektsioon, et keelab niigi sisuliselt hääbunud Danske tegevuse Eestis. Järgmisel hommikul aga ilmusid meedias artiklid sellest, et Danske kaudu liikunud kahtlane raha käis vähemalt osaliselt ka läbi Swedbanki.

Kuna summad on hoomamatud ja rahapesuteema segane, siis on jäänud tähelepanuta, mis on olnud nende avastuste mõju alates 2015. aastast, kui Danske lõpetas Finantsinspektsiooni survel mitteresidentide äri Eestis. Jah, kedagi piltlikult öeldes vangi pole pandud, kui pankade tegevus on tundmatuseni muutunud.

Kaikad ettevõtjate kodarates

Näiteks mitteresidentide raha on Eesti pankadest sisuliselt kadunud. On veel kontosid, mis aegamisi tühjaks tiksuvad. Kuid see on vaid jäämäe veepealne osa, sest mõju on lai, sügav ja kaugele ulatuv.

Eesti pankades on aina raskem avada kontot või arveldada välisfirmaga. See, et e-residentsus sattus seetõttu väljasuremise äärele, on teisejärguline. Kannatavad nii Eesti ärid kui ka tavalised palgatöötajad. Alles sel nädalal rääkis kolleeg, kuidas pank külmutas tal välismaa väljaandele tehtud kaastöö eest saadud honorari. Ettevõtjad räägivad kasvavast probleemist juba mitu aastat.

Tõsi, eelmisel aastal muutis riigikogu seadust nii, et ettevõtte alustamiseks ei pea enam Eestis pangas kontot omama, vaid seda võib teha ka Euroopas. Seda esitati muidugi positiivse uudisena teenuste vabast liikumisest Euroopa Liidus, kuid selle allhoovus on mujal. Eestis on ettevõtjate ja äride elu tehtud raskeks, et mitte öelda kannatamatuks. Pankadel on kergem keelduda, kui hakata nendega tegelema. Selle taga on eelkõige hirm. Panku painav õõv karistuse ja mainekahju ees.

Ühtlasi koormatakse panku ja seeläbi nende kliente ehk meid kõiki aina suurema bürokraatiaga. Sellega soovitakse pitsitada kelme ja sulisid, aga nagu tihtilugu juhtub, kannatavad kõige rohkem ausad ettevõtjad ja kodanikud.

Tulevik on tume

Kaudselt võib mõju jõuda ka reakliendini. Suurte pankade huvi Eestis tegutsemise vastu on niigi langevas trendis turu väiksuse tõttu. Näiteks Nordea ja DnB otsisid kosilast oma äridele aastaid, panid ärid kokku Luminoriks ja müüsid ameeriklastele. Juhul kui äride pangakontod hakkavad Euroopasse nihkuma, hakkavad ka kohalikul turul tegutsevate pankade tulud vähenema ning nende huvi siin äri ajada langeb veelgi. Tekib otsus lahkuda või vajadus kasvatada tulusid näiteks teenustasusid tõstes.

Rohuna selle vastu on välja käidud ka idee, et turule võiks tulla uus, riikliku osalusega pank. Kuigi teatud olukorras võibki see vajalik olla, siis on oma olemuselt on see igal juhul halb märk. See võib tähendada kahte asja: turusolkimist või vastupidi, turutõkke eemaldamist riigi poolt. Teoorias on viimane õigustatud, kuid sellise olukorra teket mitte keegi ei soovi.

Samas öeldakse, et loodus tühja kohta ei salli ning küllap tulevad lahkuvate asemel uued. Näiteks Eesti väike- ja pisipangad. Nii soetas LHV äsja suletud Versobanki laenud ning Coop soovib üle võtta osa Danske ärist. On lootus, et kõik ajapikku laabub. Hoian pöialt, et see ei ole kõigest lohutus.