Erki Kilu: Danske klientide raha pidi ju kuhugi liikuma

Sellal kui Danske juhtumis oli tegemist teadliku riskivõtmisega mitteresidentide suuremahulise teenindamise näol, pole Swedbankil sellist äriliini kunagi olnud – Swedbanki puhul on pangaliidu juhi Erki Kilu sõnul tõenäoliselt tegemist lihtsalt sellega, et needsamad Danske kliendid kandsid oma makseid edasi.

Veel eelmise aasta sügisel ütlesite, et Danske puhul on tegu üksikjuhtumiga. Ilmselt te eksisite: Swedbanki kahtlustatakse selles, et sealtkaudu liikus kahtlast raha. Miks te aastat tagasi nii kindel olite, et asi on ainult Danskes?

Peale hommikul ilmunud loo ei ole vahepeal palju informatsiooni juurde tekkinud. Mul on selle ühe artikli põhjal väga raske sisulisi arvamusi esitada. Eelmise aasta sügisel võis Eesti Panga andmete põhjal – ja võib ka täna – kindlalt öelda, et see puudutas ainult kahte panka: Danske ja Versobank. Ülejäänud pankade maksemahud näitasid täiesti tavapärast äritegevust. On oluline aru saada, kust Danske klientide raha tuli ja kuhu see liikus: kliendid pidid ju oma makseid kuhugi edasi kandma. Ka on oluline eristada, kas tegemist on kahtlaste tehingutega või tavapärase äritegevusega.

Jäin mõtlema lihtsa näite peale: kui need ettevõtted või Danske kliendid pidid ostma kas või lennukipileti või maksma viiesajaeurose arve reisibüroole, mille konto ei olnud Danske pangas, siis pidi see raha ju teise panka liikuma. See on vaid üks näide – kuid missuguste klientide ja tehingutega on tegemist, sellele küsimusele oskab vastata Swedbank, minul on seda keeruline hinnata.

Just seesama põhjus – Danske ei tegutsenud suletud ruumis – oleks võinud ju teha nii pangad kui ka pangaliidu juba ammugi tähelepanelikuks. Nüüd Swedbankiga seoses tekkinud küsimused oleksid võinud ju tekkida varem?

Praeguse seisuga räägime ikkagi neistsamadest Danske klientidest, mitte uutest juhtumitest. Kui see on nüüd teistesse pankadesse ka jõudnud, siis on see uus informatsioon.

Ehk siis te viitate, et seesama Danske asi on lihtsalt ulatunud Swedbanki?

Klientide nimesid teadmata on raske midagi täpsemalt arvata, aga selle informatsiooni põhjal, mida ma olen lugenud, saan ma küll nii aru, jah – et tegemist on samade klientidega, kes tegid makseid teistesse pankadesse.

Kuivõrd olete te pangaliidu juhina valmis selleks, et seesama probleem ulatub kõigisse teistesse Eestis tegutsevatesse pankadesse?

Valmis on selleks keeruline olla. Tulin kell kaheksa tööle ja lugesin sellest ajalehest.

Te ei teadnud enne?

Ei, ma ei teadnud seda varem. Pangaliit ei ole kindlasti ka see koht, kus me peaksime arutama pankade äritegevuse ja selle üle, kellel missugused kliendid on. Nüüd on olukord kindlasti muutunud ja ma peame seda arutama.

Rahapesul ei ole Eesti panganduses kohta, sellest on kõik pangaliidu liikmed ja pangajuhid aru saanud. Aga võib-olla olid need tavad mõni aeg tagasi natukene teistsugused. Viis-kuus-seitse aastat tagasi ei tegelenud me pangaliidus rahapesu tõkestamisega nii aktiivselt.

Ajakirjanikele on Swedbanki juht Robert Kitt jäänud täna kättesaamatuks. Millal teie temaga viimati kohtusite?

Ma arvan, see oli viimasel pangaliidu koosolekul umbes kolm nädalat tagasi.

Täna te ei ole talle helistanud?

Ei.

Missugust nõu te Kitile annaksite? Mida ta võiks teha selle asemel, et mitte telefonitoru tõsta?

Ma ei ta nüüd, kas see on Robert Kiti ainuotsus, mida täpselt ette võtta. Tegemist on ju Rootsi Swedbankist alguse saanud teemaga – neid inimesi, kes peaksid otsustama, on rohkem. Aga mida soovitada: kiiresti omalt poolt vajalikud uurimised ja analüüsid teha ja tulla välja informatsiooniga, keda need tehingud puudutasid – ja kas tegemist on rahapesu või täiesti tavaliste tehingutega.

Te vihjate sellele, et Swedbanki juhtkond Rootsis on soovitanud Robert Kitil ajakirjandusega mitte suhelda?

Ega ma ei tea, millised on eri pankade kommunikatsioonistrateegiad.

2007-2015 kehtisid teised reeglid, kas aga võime tagantjärele öelda, et tollal vaadati ikkagi rahapesule läbi sõrmede?

Läbi sõrmede ei ole rahapesule kunagi vaadatud, aga kindlasti on tähelepanu selle suhtes viimase kolme aasta jooksul oluliselt suurenenud. Mitteresidentide äri on Eesti kolme aastaga oluliselt vähenenud – 10-20 korda eri näitajate põhjal. See algas kõik palju varem kui Danske juhtum eelmisel aastal. Pangad on sellele ise palju rohkem tähelepanu pööranud.

Sõltumatult Danskest?

Absoluutselt, see protsess käivitus oluliselt varem.

Missugused on pangaliidu võimalused rahapesuga tegeleda?

Panime eelmise aasta keskel kirja pangaliidu strateegilised eesmärgid ja rahapesu tõkestamine on seal esimesel kohal. Üks võimalus on asjadest rääkida, vaadata numbreid – näiteks kuidas on eri pankade klientide maksed ja hoiused on aja lõikes muutunud. Pehmet mõjutamist on päris palju. Viimase kolme kuu jooksul oleme koostanud rahapesu tõkestamise reeglite käsitlemise juhendi.

Kuivõrd teete koostööd finantsinspektsiooniga, rahapesu andmebürooga, rahvusvaheliste organisatsioonidega?

Finantsinspektsiooniga teeme päris palju koostööd. Pangaliidus on rahapesu tõkestamise toimkond, kuhu kuuluvad kõigi pankade esindajad. Toimkond käib koos iga kahe nädala tagant, on seda juba aastaid teinud. Sageli osaleb sealt ka keegi finantsinspektsiooni poolt. Koostööd on viimastel aastatel palju rohkem. Väljaspool Eestit asutavate organisatsioonidega ei ole meil kuigivõrd kokkupuudet.

Finantsinspektsiooni juht Kilvar Kessler oli eile uhke, et Danskele on lõpuks ust näidatud. Miks ikkagi nii hilja?

Pärast seda otsust on meil olukord ikkagi oluliselt selgem. Enam ei ole jutt, et me ei tolereeri rahapesuga tegelevaid pankasid, vaid finantsinspektsioon on teinud selge sammu ja tegevusloa lõpetanud.

Danske juhtum on sundinud nii pangaliitu kui ka kõiki Eesti tegutsevaid panku palju selgitustööd tegema. Kuivõrd on see vilja kandnud?

Sellest on väga palju abi olnud, et oleme suhelnud eri pankadega väljastpoolt Eestit.

Usaldavad nad meid nüüd jälle?

Nende jaoks on samuti vaja selgust. Ja seda, et nad saaksid oma küsimused ära küsida. Kui nad saavad vastused ja näevad, et inimesed on valmis asjadest rääkima, siis sellest on palju abi. Pankadega juhtub maailmas erinevaid asju – mõnel on makseraskused ja mõnel on probleeme rahapesu tõkestamisega –: neist tuleb lihtsalt rääkida.

Danske juhtumi moraalset kahju ei saa mõõta, aga kuivõrd on võimalik hinnata rahalist kahju, mida Danske skandaal on Eestile maailmas põhjustanud?

Hästi keeruline. Seda võib kuidagi mõõta suhetes väljaspool Eestit asuvate pankadega. Lisaks kulud, mis käivad selgitustööga kaasas. Pankade emiteeritavate võlakirjade intressid on kõrgemad, kui nad ehk muidu oleksid olnud. Investorid on äkiliselt reageerinud nii Swedbanki kui ka SEB hinna asjus eelmisel aastal. Neid kahjusid on kindlasti võimalik hinnata, aga ma ei ole sellega tegelnud.

Ühe osa kaudsest kahjust moodustavad kindlasti ka summad, mida pangad kulutavad mitteresidentidest klientide taustade tuvastamiseks. Kuivõrd kindlad on pangad selles, et nüüdsed süsteemid on piisavad?

Tänastes oludes on need kindlasti piisavad, aga eks nad peavad aja jooksul täiustuma ja arenema. Missuguse hinnangu me anname neile seitsme aasta pärast, on raske öelda. Praegu me ju hindame ka seitsme aasta taguseid sündmusi tänaste standardite järgi.

Paljud inimesed ei pruugi mõista, mis see rahapesu üldse on ja mida see tähendab, kuid nad näevad uudisvoost, et pankadega on halvasti. Mis juhtub, kui usaldus kahaneb kriitilise piirini ja läheb lahti pangajooks – kui tõenäoline see on?

Rahapesu tõkestamine ei ole otseselt seotud panga likviidsusega.

Tõepoolest, aga kõik ei pruugi seda mõista.

Need ei ole ikka üldse seotud omavahel. Ma ei näe, et see oleks reaalne.

Danske juhtumile on külge tulnud ka poliitiline mõõde. Kuivõrd peaks poliitikutel olema vastutus finantssüsteemis toimuva eest?

Mulle meeldiks rohkem tegeleda tänaste probleemidega kui hinnata seda, kas keegi viis või seitse aastat tagasi toimunud sündmuste eest vastutama peaks või ei peaks. Praegu on palju olulisemaid tegevusi.

Ma ei mõtlegi, et te peaksite hakkama ütlema, kes on süüdi, aga laiemalt – kas poliitilisel ladvikul on vastutus finantssüsteemis toimuva eest?

Kui Danske uudised välja tulid, siis said pangad kohe aru, mis toimub ja kui suur see mainekahju on – ja kui rasked järgmised kuud välja näevad. Poliitikutele see päris kohe kohale ei jõudnud, see võttis mõne kuu aega – saada aru, et see pole mitte ainult pankade ja finantssektori teema, vaid Eesti riigi probleem.

Kui finantsinspektsioon ja pangad on ise välja pakkunud, mida seadustes muuta – on see siis trahvide suurendamine, pööratud tõendamiskohustus, krüptoettevõtete litsentseerimine – ja kui see ei jõua riigikogus üldse hääletuselegi, siis mul on küll küsimus, miks. Kas midagi on vahepeal muutunud? Mu meelest on nende muudatuste vajadus hoopis suurenenud.

Millest räägib see, et nii Danske kui ka Swedbanki juhtumi avalikukssaamises on olnud oluline osa ajakirjandusel? Mida ütleb see pangandussüsteemi kohta?

Pangandussüsteemi kohta ei oska öelda, aga ajakirjanduse kohta räägib see seda, et ta teeb oma tööd hästi ja suudab reaalselt koguda andmeid. Mind hämmastab, kuidas säärased andmed saavad olla ajakirjandusele kättesaadavad.

Danske puhul on kahtlustuse saanud ainult nn rohujuure tasand, mitte aga samas suured ninad – Aivar Rehe ja Tõnu Vanajuur. Millest see kõneleb?

Kohut saab mõista inimeste üle, kelle kohta on tõendid. Need Danske töötajate kohta, kes on uurimise all, on konkreetsed olemas tõendid, mida on võimalik uurida ja lõpptulemuseni jõuda. Pangajuhi asjus uurimist alustada on oluliselt keerulisem. Seal on pigem ise vastutuse võtmine, nagu me Danske puhul ka nägime: pangajuht astus ise tagasi.

Tõepoolest, kuigi ta (Aivar Rehe – VK) tookord ei öelnud, et sel võiks olla seos rahapesuskandaaliga. Aga mis saab edasi? Swedbank on Eestis oluliselt võimsam kui Danske. Missugused võiksid Swedi juhtumi mõjud olla?

Danske puhul oli tegemist teadliku riskivõtmisega, kui mitteresidente sellises mahus teenindati. Swedbankil ei ole sellist äriliini kunagi olnud. Tegemist on tõenäoliselt üksikute klientidega, see ei ole olnud teadlik äritegevus.