Kas 26 miljardäri omavad tõepoolest sama palju vara kui pool inimkonnast?

Venezuela elanikud. Foto: Leonardo Munoz / EPA

Rahvusvaheline heategevusorganisatsioon Oxfam avaldas Davosi majandusfoorumi ajaks raporti, mille järgi on 26 maailma kõige rikkama inimese varandus jõudnud samale tasemele 3,8 miljardi kõige vaesema inimese varaga. Väljaanne Vox uurib, kuidas raport selliste tulemusteni jõudis.

Raporti andmetel kasvas miljardäride jõukus möödunud aastal 12 protsenti ehk 2,5 miljardit dollarit päevas. Samal ajal kahanes maailma 3,8 miljardi kõige vaesema inimese jõukus 11 protsenti ehk 500 miljoni dollari võrra päevas. Vox nõustub heategevusorganisatsiooni väitega, et rikkad muutuvad tõepoolest aina rikkamaks, kuid seab kahtluse alla raportis välja toodud väite, mille järgi muutuvad vaesed aina vaesemaks.

Nimelt liigitab Oxfami raport maailma kõige vaesemate inimeste hulka ka jõukates ühiskondades elavad inimesed, kellel on hästi suur võlakoormus ning see moonutab kriitikute sõnul uuringu tulemusi. Negatiivse väärtusega vara omamine (õpilaslaenud, krediitkaardi võlad, kodulaenud, autoliising jne) on jõukates riikides suhteliselt tavaline nähtus ja see ei muuda kuigi palju inimeste elustiili.

Oxfam kasutab oma andmete saamisel peamiselt Credit Suisse globaalse jõukuse raportit, millest hakkab silma kummaline nähtus: maailma kõige vaesema 10 protsendi hulgast leiab üpris palju ameeriklasi ja eurooplasi, kellel on hiiglaslikud võlad. Mõned neist võlglastest võivad tõepoolest kogeda tõsiseid majanduslikke raskusi, kuid paljud on samas miljonärid ja miljardärid. Sama uurimismeetodi järgi läinuks 1990ndatel suure negatiivse varade väärtusega Donald Trump maailma kõige vaesemate inimeste kategooriasse.

Oxfam tunnistas 2015. aastal, et nende andmete järgi kuulub maailma kõige vaesema 10 protsendi hulka tõepoolest 158 miljonit ameeriklast ja eurooplast. Samas toonitas organisatsioon, et need inimesed moodustavad ainult 23 protsenti «kõige vaesemast põhjast» ja enamik sinna liigitatud inimesi on ikkagi päriselt uskumatult vaesed ja elavad arengumaades.

Samuti on organisatsioon öelnud, et kui eemaldada raportist kõige vaesem 10 protsenti, siis pilt tegelikult väga palju ei muutuks. Sellisel juhul omaks 147 kõige rikkamat inimest (2014. aasta raporti seisuga) sama palju kui vaesem pool inimkonnast.

Samuti huvitab raportiga tutvunud majandusanalüütikuid, kuidas on maailma kõige vaesemate inimeste varade väärtus nii palju langenud. Rikaste inimeste varad kõiguvad palju suurema tõenäosusega, sest varandused on sageli aktsiate kujul, mis sõltuvad omakorda börsidest. Seega, kuidas kukkus kõige vaesemate inimeste varandus 11 protsenti?

Paljud ökonomistid kasutavad tänapäeval statistika koostamisel ostujõu pariteeti, mis on valuutade selline vahetuskurss, mis arvestab riigi omavaluutas väljendatud majandusnäitajad ümber ühtsesse valuutasse, mida nimetatakse ostujõu standardiks (PPS). See võrdsustab eri valuutade ostujõu, võimaldades teha tähendusrikkaid võrdlusi.

Credit Suisse raport sellist statistilist tööriista ei kasuta, vaid võtab arvesse hoopis vahetuskursse, mis sageli kõiguvad. Financial Times avastas 2016. aasta Oxfami raportit uurides, et kui USA dollari väärtus tõusis mõne arengumaa kohaliku valuutaga võrreldes, siis läks see raportis kirja jõukuse kahanemisena isegi siis, kui elatustase selles riigis tegelikult ei langenud. 

2018. aastal tugevnes dollar näiteks kõvasti Nigeeria naira, Lõuna-Aafrika randi ja India rupee vastu. Arvestades kui palju elab nendes riikides vaeseid inimesi, siis võib just dollari kõikumine selgitada niivõrd suurt muutust raporti tulemustes.

Oxfami on õigustanud vahetuskursside kasutamist ostujõu pariteedi asemel sellega, et vaestes arengumaades on sageli enamik varast kogunenud väga väikse hulga inimeste kätte, kes hoiavad oma varandusi sageli riigipiiridest väljas. Selles kontekstis tuleks Oxfami hinnangul mõõta nende inimeste rahvusvahelist ostujõudu ja kasutada selleks USA dollarit.

Kokkuvõttes leiab Vox, et rikkad muutuvad tõepoolest muret tekitava tempoga aina rikkamaks ning keskklassi sissetulekud kahanevad. Samas ei muutu maailma kõige vaesemad inimesed tegelikult veelgi vaesemaks, vaid nende elujärg paraneb samuti. Äärmuslik vaesus on Voxi hinnangul maailmas kiiresti kahanemas.