Ligi kuuskümmend aastat tagasi võeti minult isamaja ja isamaa. Koos teiste represseeritutega viis tee Siberisse, kust tagasi kodumaale ja Sonda alevikku tulime kolm aastakümmet tagasi.
Vaadates Sonda alevikus viimastel aastatel toimuvat, tundub nüüd, et ajalugu kordub ja riik soovib minult taas mu kodupaika ära võtta. Seekord Kiviõli Keemiatööstuse jaoks, kes soovib sellest endale kasu välja pigistada. Nagu võeti majad ja elukohad siis, tahetakse ka nüüd võtta.
Meie kodukohas on palju muutunud peale seda, kui kaevandus siia jõudis. Kuuleme tihti tugevaid pauke, mis panevad värisema maa ja klirisema nii aknaklaasid kui toidunõud kapis. Kõmmutamine ehmatab koduloomi ja paneb koerad kuutidesse peitu pugema.
Meie kaevud jäävad tühjaks. Ühe terve suve olid naabrite kaevud tühjad ja vett jätkus vaid sügavates puurkaevudes. Keemiatööstus lasi uue veetrassi teha, mille veekvaliteet oli esialgu kehv, ent nüüd, peale mitmeid kaebusi ja mõõtmisi võib lugeda joogivee kvaliteeti rahuldavaks.
Elame nagu kõrbes, oleme tolmuga hädas. Suvel, kui tuul on põhjast, tuleb iga kahe-kolme päeva tagant aknaid pesta, et välja näha. Autot hoovi jätta ei tasu, seda katab mõne päevaga hall kiht.
Kui kokkuleppe järgi peab kaevanduse piirist lähima asulani olema 4 kilomeetrit, siis mõõda, kuidas sa tahad, minu põllu servas asuva kaevanduse äärest esimese majani on 400 m. Kuidas nii ligidal alevile tohib teha kaevandustöid?