Maaomanik: Kiviõli Keemiatööstus teeb kohalike elu põrguks

Kiviõli Keemiatööstus. Foto: Liis Treimann

Sonda aleviku pikaaegse elanikuna jääb mulle arusaamatuks, miks riik soosib Kiviõli Keemiatööstuse tegevust, mis teeb põrguks nii kohalike elanike kui ka kodu- ja metsloomade elu, kirjutab kohalik elanik Riho Rute, kelle maatükki ähvardab keemiatööstuse huvides sundvõõrandamine.

Ligi kuuskümmend aastat tagasi võeti minult isamaja ja isamaa. Koos teiste represseeritutega viis tee Siberisse, kust tagasi kodumaale ja Sonda alevikku tulime kolm aastakümmet tagasi.

Vaadates Sonda alevikus viimastel aastatel toimuvat, tundub nüüd, et ajalugu kordub ja riik soovib minult taas mu kodupaika ära võtta. Seekord Kiviõli Keemiatööstuse jaoks, kes soovib sellest endale kasu välja pigistada. Nagu võeti majad ja elukohad siis, tahetakse ka nüüd võtta.

Meie kodukohas on palju muutunud peale seda, kui kaevandus siia jõudis. Kuuleme tihti tugevaid pauke, mis panevad värisema maa ja klirisema nii aknaklaasid kui toidunõud kapis. Kõmmutamine ehmatab koduloomi ja paneb koerad kuutidesse peitu pugema.

Meie kaevud jäävad tühjaks. Ühe terve suve olid naabrite kaevud tühjad ja vett jätkus vaid sügavates puurkaevudes. Keemiatööstus lasi uue veetrassi teha, mille veekvaliteet oli esialgu kehv, ent nüüd, peale mitmeid kaebusi ja mõõtmisi võib lugeda joogivee kvaliteeti rahuldavaks.

Elame nagu kõrbes, oleme tolmuga hädas. Suvel, kui tuul on põhjast, tuleb iga kahe-kolme päeva tagant aknaid pesta, et välja näha. Autot hoovi jätta ei tasu, seda katab mõne päevaga hall kiht.

Kui kokkuleppe järgi peab kaevanduse piirist lähima asulani olema 4 kilomeetrit, siis mõõda, kuidas sa tahad, minu põllu servas asuva kaevanduse äärest esimese majani on 400 m. Kuidas nii ligidal alevile tohib teha kaevandustöid?

Esialgu lubati, et kaevandus elanikke ega maad ei mõjuta ja Kiviõli Keemiatööstus rekultiveerib kaevandamisega rikutud maa, ent selle väite kannatab välja vaid paber. Peale kaevandamist laiuvad saaki kandva põllumaa asemel kivirahnude hunnikud, kus maapind ja selle all olev liiv, kruus ja paekivi rahnud on kõik segamini kui sõjatander. Sellist korralagedust ei näinud ma isegi Siberis.

Ainuke, mida see maa pärast kaevandamist ehk välja kannatab, on rekultiveeritud aladele peale istutatud mets, ent see annab inimesele toitu või varju alles saja aasta pärast. Samal ajal toidab põld inimest igal aastal.

Käin palju loodust pildistamas ja olen pannud tähele muutusi loomade ja putukate elus peale seda, kui piirkonnas kaevetöid tehti. Näiteks ei lase vibratsioon ja lõhketööd enam mesilastel rahulikult talvituda. Eelmisel novembril avasin ettevaatlikult taru ning nagu püssikuulid, tormasid vihased mesilased sealt välja ja jäid lume peale nõutult tiirutama. Põdrad jäävad kaevandusse kinni ja surevad sinna, sest väljapääsu ei leia.

Ka inimeste suremus vähki on meie ümber väga suur ja muudkui suureneb. Vähk ei hooli ei vanusest ega senisest aktiivsusest. Mina ei saa aru, mispärast on riigil eesmärk iga hinna eest põlevkivi raha teenida, aga inimese elu ja tervist ei hinnata.

Ootan väga, et keskkonnainspektsioon ja teised ametid, kelle ülesandeks on hoida silma peal sellistel tööstusmonstrumitel, teevad oma tööd ja vaatavad üle, mis tegelikult Kiviõli Keemiatööstuse tagaaias toimub.

Ilma põlevkivikarjäärita tabaks Kiviõli linna sotsiaalne katastroof 

Põhja-Kiviõli teise põlevkivikarjääri maa-alade omandamiseks miljon eurot eraldanud valitsus loodab omanikega jõuda kokkuleppele ilma, et asi jõuaks sundvõõrandamiseni. 

«Kui otsust arutasime, said kõik aru, et sundvõõrandamine on kõige viimane samm ja keegi pole sellest esmajärjekorras huvitatud. Protsess on käinud enam kui kümme aastat, tänane rahaeraldus sellele ka võimaluse annab, et teha konkreetsed pakkumised ja näha, kas tulevad lahendused või mitte,» ütles peaminister Jüri Ratas 10. jaanuaril valitsuse pressikonverentsil.

Valitsus võttis vastu otsuse eraldada 1 miljon eurot Põhja-Kiviõli teise põlevkivikarjääri maa-alade omandamiseks, et Alexela gruppi kuuluv Kiviõli Keemiatööstus saaks sealt õlitootmiseks vajalikku toorainet.

Kui riik maaomanikega kokkuleppele ei jõua, kaalutakse viimase abinõuna sundvõõrandamist, kuna praeguse mäeeraldise ammendumisel ähvardab ettevõtet sulgemine ja Kiviõli linna ähvardaks sotsiaalne katastroof.