:format(webp)/nginx/o/2019/01/04/11695975t1h657f.jpg)
Kui tänapäeval kurdavad saartelt mandrile sõitvad reisijad ilmast põhjustatud hilinemiste üle, siis võrreldes pool sajandit taguse ajaga on laevasõit täielik luksus. Aastal 1964 võttis rasketes jääoludes Virtsust Kuivastusse sõit aega keskmiselt 10-12 tundi ning laeval oli alati kaasas tuuker, kes laevakeresse tekkinud augud poole sõidu pealt kinni keevitas.
Filmistuudios Tallinnfilm valmis 1964. aastal režissöör Semjon Školnikovi kümneminutiline dokumentaalfilm «Jäätramm», millest võib näha, kui rasketes tingimustes tuli sel ajal Virtsu ja Kuivastu vahel sõita.
Aastal 1964 sõitis Virtsu-Kuivastu liinil kaks väikest parvlaeva - Suurupi ja Sõprus, millele mahtus peale vaid mõni veoauto. Kui reisi peal suuremaid tõrkeid ette ei tulnud, võttis seitsmekilomeetrine laevasõit aega 10-12 tundi. Igapäevane oli, et jää lõhkus laevakere ära ja masinaruumi hakkas lekkima vett. Selleks oli laevas kaasas tuuker, kes sõidu ajal tekkinud augud kinni keevitas.
Kellel polnud aega pikka laevasõitu kaasa teha, läks üle Suure Väina jalgsi ning seda võimalust kasutasid inimesed sel ajal palju.
Sageli võtsid veokijuhid riske ja ületasid Suure Väina mööda jääd. Tuli ette ka seda, et veoauto vajus läbi jää. Sama juhtub ka «Jäätrammis», õnneks jõudis veokijuht enne auto uppumist kabiinist välja hüpata. Laevameeskond sikutas poole tee peal merest välja ka sinna uppunud veoauto.
TS Laevade juhatuse liikme, peakapten Guldar Kivro sõnul on Väinameres laevasõidul pikad traditsioonid, kuid samm sammult on ühenduse kiirus ja kindlus kasvanud ajas.
«Lühifilm on tore pilguheit minevikku tõdemusega, et 2019. aastal on asjad väga hästi ja iga kümnendiga on tehnoloogia arenenud ja saarte elu paremaks läinud. Mis aga oluliselt ei muutu on ilmaolud meie laiuskraadidel ja sellega peame igal aastal lihtsalt arvestama,» ütles Kivro.
TS Laevad hakkab järgmisest nädalast näitama filmi «Jäätramm» oma parvlaevadel.
:format(webp)/nginx/o/2013/06/13/1827734t1hc32a.jpg)