Itaalia peaminister Silvio Berlusconi oli sunnitud mõni nädal tagasi tunnistama enda allajäämist võlakriisile. Tema nimega kutsutakse nüüd tervet ajajärku ning võimu juurest pole ta veel lõplikult lahkunud.
Majanduskriis tegi lõpu Berlusconi ajastule
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Trumani šõule langes eesriie,» ütles Itaalia vasakpoolse päevalehe La Repubblica pealkiri päev pärast seda, kui Silvio Berlusconi teatas otsusest peaministri kohalt tagasi astuda. Kolumnist Barbara Spinelli tõdes, et berluskonismi ajastu, kus kuvand oli tegelikkusest tähtsam, on nüüdseks läbi, sest selle loojast sai omaenda loodud illusiooni ohver.
Berlusconi loo üks huvitavamaid külgi on üpris irooniline – tema langus leidis aset paljuski sarnases õhkkonnas, mis aitas kaasa tema esiletõusule.
Forza, Italia!
Kui meediamagnaat ja miljardär Silvio Berlusconi 1994. aastal Itaalia poliitikasse tuli, peeti teda värskete tuulte toojaks. Uskumatult enesekindel ja sarmikas Berlusconi oli oma energilisuse ja optimismiga selge kontrast poliitika vana kaardiväega – viie tollase läänemeelse võimuparteiga, kes olid mässitud hiiglaslikku korruptsiooniafääri, ja kommunistide järglastega. Seniste suurparteide mahhinatsioonid paljastusid vahetult enne Berlusconi poliitareenile tõusmist.
Kokku varisenud kristlike demokraatide kohta tõttaski asendama Berlusconi erakond, millel nimeks jalgpallifännidelt laenatuna Forza, Italia! (Edasi, Itaalia!). Uue erakonna nii võimas ja kiire esiletõus (valimised võideti vaid neli kuud pärast asutamist) oli Itaalias enneolematu, tuues meelde Res Publica valimisedu Eestis 2002. ja 2003. aastal.
Berlusconi paistis silma oma pideva plastilise naeratusega, sageli sobimatute ja aeg-ajalt vaimukate väljaütlemistega. Ta esitles ennast ameerikaliku self-made man’i kehastusena ning suutis veenda miljoneid itaallasi, et kui tema poolt hääletada, saab samasugune edu ka neile osaks. Nagu meenutas filosoof Roberta di Monticelli, oli Berlusconil itaallastele lihtne sõnum: vaadake mind, olen poliitikas täielik autsaider, kuid eduka ärimehena seisan seadusest kõrgemal. Valige mind, ma aitan teil samamoodi äri ajada ja te saate samuti tükikese «edukoogist».
Materialistlikku sõnumit esitasid lakkamatult Berlusconi kolm üleriigilist telekanalit, kus tõsiseid saateid asendasid pidevad varietee- ja tõsielušõud ning silmailu pakkusid napilt rõivastatud naised.
Strateegia töötas niikaua, kuni inimeste elujärg paranes ja majandus kasvas. Majanduskriisi süvenedes osutus lubaduste täitmine aga võimatuks, sest «kook» jäi aina väiksemaks.
«Berlusconi populism baseerub šõul ja õnne lubadusel,» ütles Rooma 3. ülikooli poliitfilosoofia professor Giacomo Marramao. «Kui sa mobiliseerid inimesi... nende soovidega manipuleerides, siis lubadusi murdes variseb kõik kokku.»
Vananev miljardär
Berlusconi peaministriajale andis tugeva hoobi võlakriis. 17 ja pool aastat pärast poliitikasse tulemist oli tema populaarsus rahva seas langenud 22 protsendile. Berlusconi tegutses kriisi ajal saamatult, lubades euroala partnereile kokkuhoiumeetmete vastuvõtmist, kuid kodumaal ei suutnud neid koalitsioonipartneri Põhjaliiga vastuseisu tõttu sageli läbi suruda.
Viimane piisk karikasse oli hääletus 8. novembril parlamendi alamkojas, kui sai selgeks, et ta on minetanud seal enamuse.
Isegi korruptsiooni- ja seksiskandaalide ajal Berlusconisse usu säilitanud liitlased loobusid teda toetamast. Kriis paljastas selle, mis paljudele ei olnud veel selgeks saanud: et Itaalia eesotsas pole enam tõsiseltvõetav liider. Alati ilusatest naistest ümbritsetud kõikvõimsast mehest sai klišee: vanaldane rikkur, kes rahuldab oma seksinälga prostituutidele makstes.
Kuigi paljud meediaväljaanded vihkasid või naeruvääristasid Berlusconit, oli ta neile ka suurepärane müügiartikkel. Oli mis ta oli, aga igatahes mitte igav. Nagu tunnistas suvel ühe vasakpoolse Itaalia ajalehe toimetaja, tagas Berlusconi foto esiküljel kindla müügiedu.
Berlusconi tuli kasuks ka opositsioonile, sest ta oli ühine peksukott, keda süüdistada kõiges, mis valesti. Kogu Itaalia poliitika keerles ju ühe isiku ümber.
Kruiisilaevade laulik
1936. aastal Milanos sündinud Berlusconi kasvas üles harilikus keskklassi peres. Noorena oli ta suur Nat King Cole’i ja Frank Sinatra fänn ning veetis oma koolivaheajad kontrabassi mängides. Hiljem ülikoolis juurat õppides esines ta lauljana ka Milano ööklubides ja kruiisilaevadel.
Tulutoov karjäär sai aga alguse 1960ndatel Milano ehitussektoris ning laienes 70ndatel meediatööstusesse. Berlusconi edule aluse pannud esimesi rahastamisallikaid ümbritseb siiani saladuseloor – kriitikute sõnul sai ta raha organiseeritud kuritegevuselt.
Kuigi teda on mõistetud kolmel korral kohtus süüdi finantspettuses ning leitud isiklikke seoseid süüdimõistetud kurjategijatega, on ta kohtusaalidest alati vaba mehena väljunud – kas teise astme kohus mõistis ta õigeks või olid kuriteod kohtu ette jõudes juba aegunud.
Berlusconi rajas 1978. aastal Fininvesti – valdusfirma, millele kuuluvad sellised Itaalia tuntud brändid nagu rahvusvaheline kontsern Mediaset ja üks Euroopa edukamaid jalgpalliklubisid AC Milan. Kehvad investeerimisotsused viskasid Berlusconi 1990ndate algul aga võlakeerisesse. Vastased ütlevad, et Berlusconi astuski just sel ajal poliitikasse põhjusel, et ta ei soovinud lasta võimule vasakpoolset valitsust, kes tema meediaimpeeriumit kärpima oleks hakanud.
Esimene ametiaeg peaministrina kestis seoses tülikate koalitsioonipartneritega vaid kaheksa kuud (nagu oligi tollal Itaaliale omane), kuid 2001. aastal valis rahvas ta pärast järjekordset edukat meediakampaaniat võimule tagasi.
Berlusconi jäi võimule 2006. aastani. Nii kaua polnud veel ükski Itaalia valitsusjuht pärast Teist maailmasõda suutnud järjest ametis püsida. Pärast kaheaastast vaheaega naasis Berlusconi kolmandat korda riigitüüri juurde.
Juubeldav tagasiastumine
Tagasiastumine tänavu 12. novembril tuli tema vastastele ja finantsturgudele suure kergendusena. Suurlinnade tänavatel juubeldas rahvas nagu oleks Itaalia võitnud järjekordse jalgpalli MMi.
Berluskonism tundub tõesti olevat läbi – uue peaministri «Super» Mario Monti tehnokraatide kabinetis ei ole mõeldav endisest topless-modellist minister nagu Berlusconi viimases valitsuses –, mistõttu peab küsima, mis saab Berlusconist edasi?
Itaalias ei julge keegi välistada uut poliitilist comeback’i, kuid võimalikud variandid on ka eksiil Kariibi mere saarel või vangla.
Kuigi 75-aastane Berlusconi lubas tagasi astudes, et ei kandideeri enam ühelgi valimisel, ei tähenda see veel, et ta oleks poliitikast lahkunud. Berlusconi saab vähemalt 2013. aasta kevadeni olla oma erakonna Vabaduse Rahvas (PdL) saadik parlamendis ning omab seeläbi suurt mõjuvõimu Monti valitsuse üle. Berlusconi on öelnud, et kui Monti sammud talle ei meeldi, võtab ta PdLi toetuse temalt ära, mis ilmselt tähendaks erakorralisi valimisi.
Samas räägitakse Itaalia meedias ka võimalusest, et Berlusconi otsustab kohtuasjade pärast Itaaliast minema kolida. Nii nagu tegi seda 1994. aastal tema poliitiline patroon, ekspeaminister Bettino Craxi, kes mõisteti tagaselja vangi korruptsiooni eest.
Kui Craxi valis vangla asemel luksusliku elu Tuneesias, siis Berlusconi puhul räägitakse märksa rahulikumast paigast – Antigua saarest Kariibi meres. Berlusconil on seal uhke villa. Saareriik Antigua ja Barbuda ei luba oma elanikke teistele riikidele välja anda.
Kommentaatorid aga kahtlevad, kas viimased paarkümmend aastat rambivalguses elanud Berlusconi suudab vaikeluga leppida. Nagu ütles poliitikavaatleja Sergio Rizzo, on Berlusconi seda tüüpi inimene, kes tahab olla pruut igas pulmas või lahkunu igal matusel.
Berlusconi impeerium
Sama arvamust jagab Berlusconist mitu raamatut kirjutanud poliitanalüütik Peter Gomez. Tema näeb põhjust poliitikas jätkamiseks meediamagnaadi soovis kaitsta perefirmat Fininvest.
«Tema pere, kes pärib äriimpeeriumi, avaldab talle tohutut survet. Ta võib olla sunnitud jääma poliitikasse, et päästa oma ettevõtted ja säilitada mingisugunegi õiguslik kaitse,» ütles Gomez AFP-le. «Berlusconi tahab olla opositsioonijuht.»
Rizzo peab tõenäolisemaks, et Berlusconi jääb parlamendi realiikmeks ja keskendub taas oma ärikarjäärile, muidugi parlamendiliikme staatusega kaasnevat puutumatust säilitades.
Berlusconi on praegu süüalune kolmes kohtuprotsessis: ühes süüdistatakse teda maksupettuses ja raamatupidamise võltsimises (juhtum puudutab filmide leviõiguste ostmist Mediasetile), teises 435 000 euro suuruse altkäemaksu andmises oma endisele advokaadile, et too kohtus tema eest valetaks ning kolmandas 17-aastaselt tüdrukult, Marokost pärit tantsijannalt Südametemurdja Rubylt seksi ostmises ja võimu kuritarvitamises (Berlusconi käskis süüdistuse kohaselt varguse eest arreteeritud Ruby vabastada).
Süüdimõistmine selles kolmandas kohtuprotsessis tooks kaasa kuni 12-aastase vabadusekaotuse, kuid selles protsessis jõutakse esimese otsuseni ilmselt alles kahe-kolme aasta pärast.
Parlamendiliikme puutumatus oleks seetõttu talle vägagi kasulik, sest võimaldab tal anda seadusliku ettekäände kohtuistungile mitte ilmuda.
Samas pole tema koalitsioonil enam õigust võtta vastu seadusi, mis teda isiklikult aitaks. Berlusconi lootis nimelt läbi suruda seaduseelnõu, mis piiraks pealtkuulamise teel saadud tõendite kasutamist kohtus. Just nõnda on paljud kohtumaterjalid tema orgiate kohta avalikkuse ette jõudnud.
Samuti üritas Berlusconi lasta lühendada kohtuasjade aegumistähtaegu. Meedia teatel on Berlusconi mures, et Ruby protsessil võivad noored prostituudid paljastada piinlikke üksikasju tema «bunga bunga» pidude kohta.
Tuleval aastal võivad taas esile tõusta ka pidevalt kõlavad süüdistused Berlusconi seotusest maffiaga. Seda juhul, kui kohtu all olev senaator Marcello Dell’Utri – Berlusconi üks lähedasemaid sõpru – otsustab vangla vältimiseks avameelselt asjad südamelt ära rääkida.
Sitsiillane Dell’Utri seisis kahe endise mafiooso sõnul parlamendis maffia huvide eest, saades vastutasuks kurjategijatelt vajaliku valimistoetuse. Dell’Utri on juba süüdi mõistetud, kuid lõpliku otsuse teeb apellatsioonikohus tuleval aastal. Üks tunnistajatest on protsessi ajal öelnud, et ka Berlusconi tegi maffiaga koostööd.
Ent isegi kui Berlusconi üheski süüasjas ka süüdi mõistetakse, on ebatõenäoline, et ta üldse kunagi vangi läheb. Berlusconi ajal vastu võetud seaduse kohaselt saadetakse üle 70-aastased kurjategijad üldiselt trellide taha vaid juhul, kui nad on sooritanud mõrva, on maffia liikmed või seotud narkokaubandusega.
CV
Silvio Berlusconi
• Sündinud 29. septembril 1936 Milanos
• Lõpetanud Milano ülikooli juura erialal
• Itaalia parlamendi alamkoja saadik alates 1994
• Itaalia peaminister aastatel 1994–1995, 2001–2006 ja 2008–2011
• Ärimees, valdusfirma Fininvest asutaja ja osanik, jalgpalliklubi AC Milan omanik
• Ajakiri Forbes hindab varandust kaheksale miljardile dollarile
• Lahutatud, viie lapse isa