Riho Unt: laenuraha on kallim ja kallineb veel

SEBi-i juhatuse esimees Riho Unt arvas, et pankurid keskenduvad praegu iseenda turvamisele, mitte äritegemisele. Foto: Peeter Langovits

SEB Eesti juht Riho Unt soovitab ettevõtjail harjuda ebakindla majanduskeskkonnaga, kus aktsiaturud hüppavad üles-alla ning halbu uudiseid tuleb tihti. Riskid on suured, mistõttu laenamisel ja investeerimisel tuleb olla konservatiivne ning arvestama peab laenuraha kallinemisega.

Riho Unt, kas Leedu Snorase konkurendid hõõruvad praegu rõõmu pärast käsi?

Suure tegija probleemid mõjutavad panganduses kõiki turuosalisi. Ka meil on kliente, kelle raha on jagatud SEBi ja Leedus Snorase või Lätis Krājbanka vahel. Eestis meil ühiseid kliente ei ole. Rõõmustamiseks pole põhjust, sest usaldus finantssektori vastu sai löögi. Meile meeldiks stabiilne areng. Me ei hakka kriisi enda kasuks pöörama, kui kliendid tulevad, siis oleme nii abivalmid kui võimalik.

Kui Parex kokku kukkus, siis arvasime, et deposiidid liiguvad väikepankadest kindlamatesse pankadesse, aga seda ei juhtunud. Suurt deposiitide ümberjaotamist me ei oota. Kuna väikepankade deposiitide intressid on kõrgemad, siis inimesed hoiavad raha seal.

Kui kolme Balti riigi majandust ja pangandusturgu võrrelda, milline on majandusseis Eestis võrreldes Läti ja Leeduga?

Läti ja Leeduga võrreldes on Eesti ettevõtlus heas seisus. Kui Eesti majandus kukkus kriisi ajal umbes 20 protsenti, siis halbade laenude osakaal jäi kuue protsendi ümber. Kuus protsenti laenudest ei töötanud. Leedus oli see umbes 11 ja Lätis jõudis 15 protsendini.

Eesti sai kriisis kõige vähem kannatada – võtsime tänu Soome ja Rootsi lähedusele hea hoo sisse, sest teeme nende riikide ettevõtetele palju allhanget. Skandinaavia on andnud hea ekspordibaasi. Praegu on Läti kõige raskemas olukorras. Leedu on vaikselt hoogu juurde saanud, edasine sõltub sellest, kui palju annab tunda Snorase tagasilöök.

Balti riikides on majanduslanguse «põhjad tehtud». Kui varem oli Eesti majandustsükkel kuus kuud ees Lätist ja viimane kuus kuud ees Leedust, siis praegu on Läti ja Leedu kohad vahetanud.

Eesti pangakliendid käituvad nii nagu rootslasedki – ettevõtted lükkavad projekte edasi, eraisikud käituvad samuti konservatiivselt ega võta laene, vaid panevad raha hoiustesse. Kõik kardavad ohte tulevikus. Leedus on märgata tarbimise kasvu, konservatiivsust on vähem. Läti eraisikud ei ole aktiivsed, aga suurettevõtete laenuportfellid kasvavad.

Kui palju SEB lisakapitali vajab, et täita uusi rangeid kapitaliadekvaatsuse nõudeid?

SEB grupil on kõik väga hästi. Basel II nõuete järgi on grupis 13,9 protsenti ja Eestis ligi 21 protsenti omakapitali. Eestis on omakapital väga puhas, pisut maksame tagasi allutatud laene. SEBil ei ole uue kapitali vajadust.

Võime tunda end Põhjamaa pankade selja taga kindlalt, sest Põhjamaa pangad on järginud konservatiivset kapitali-, likviidsus- ja laenupoliitikat.

SEBi boss Annika Falkengren hoiatas mõni nädal tagasi, et pankade uued kapitali adekvaatsuse nõuded vähendavad laenuandmist reaalmajandusse.

Paljudel pankadel ei ole kapitalinõuded nii hästi täidetud ja SEB oma 200 miljardi eurose bilansimahuga ei suuda Euroopa majandust muuta. Kui suured pangad nagu Société Générale, Deutsche Bank, Commerzbank või Unicredit hakkavad kapitali tõstma ja end klientide juurest tagasi tõmbama, siis ei piisa Põhjamaa pankadest, et rahavajadust täita.

Rahandusministeerium väidab, et võlakriisi mõju ei ole Eesti majandusse jõudnud, kuidas teie kabinetist paistab?

Võlakriisi ei ole tunda, pangad on kasumis, mis näitab, et suurtel ja keskmistel ettevõtetel läheb hästi. Pankade kasum on tihedalt seotud ettevõtete käekäiguga, sest pangad saavad halbadel aegadel tehtud provisjone tagasi pöörata.

Makronäitajate järgi istume rahulikus vees, aga tormipilv juba tuleb, mistõttu ettevalmistused tormiks on asjakohased. Ekspordikasv ei ole enam nii kiire kui varem, tööpuudus on leidnud põhja ega vähene enam, tulevikuootused on langenud.

Kiidame eksporti, aga eksport toodab lisandväärtust aastas 450 miljonit eurot. Kahe miljardi euro eest on tulnud tõukefondide abi, euroabi on andnud Eesti riigile palju rohkem raha kui eksport. Euroopa abi on olnud meie jaoks väga suureks toeks kriisi ületamisel.

Kommertspank valmistub kriisiks laenuportfelli kokku tõmmates ja intressimarginaale tõstes. Kas mu järeldus on õige?

SEBi strateegia on suunatud kasvule. Selle aasta üheksa kuuga oleme suurendanud laenuportfelli üheksa miljardit eurot. Summa on kaks korda suurem kui Eesti SEBi laenuportfell. Piiranguid ei ole, krediteerime Eesti ettevõtteid ja projekte, aga oleme konservatiivsed kinnisvarasektoris. Kaubanduse ja ekspordi ning muu ettevõtluse suunas oleme avatud.

Intressimarginaalid on tõusnud, sest raha on turul kallimaks läinud. Riskimarginaal koosneb turu- ja kliendiriskist ning likviidsusriskist, mis hindab, kuidas õnnestub laenuraha refinantseerida tulevikus.

Pank kasutab raha, mille on laenanud aastaks, kaheks või kolmeks, kuid klientidele anname raha kümneks aastaks. Laenude refinantseerimise marginaal on praegu tõusnud väga palju. Kuna majanduskeskkond on ebakindel, siis raha hind peabki kerkima.

Võtame lihtsa näite: november 2011 võrrelduna novembriga 2010. Kui palju on ettevõtete või eraisikute laenude marginaal kasvanud?

Keskmine laenumarginaalide erinevus on 0,6 protsendipunkti, nii palju on raha laenamine kallim kui aasta tagasi. Aga Eesti kommertspangad annavad praegu raha odavamalt kui ükskõik milline ettevõte, kaasa arvatud riik, võiks seda rahaturgudelt võlakirjadega saada. Raha hind oleks võrreldes eelmise aastaga sellisel juhul 1,5-2 protsendipunkti kõrgem.

Kuna konkurents on pangandusturul agressiivne, siis on raha hind olnud odavam kui praegu seda rahaturgudelt kätte saaks. Pankadele on raha kallinenud üle 100 punkti (enam kui 1 protsendipunkt). 40 punkti on raha pankadele kallimaks läinud, aga seda pole laenuturule edasi kantud. See ei saa kaua püsida.

Turvaline aeg, mil majandus kasvas stabiilselt ja inflatsioon oli madal, on läbi. Kui palju oma investeerimistoodete müügil sellega arvestate?

Investeerimiskeskkond, kus aktsiafondid andsid 50-60 protsenti tootlust aastas, ei taastu kindlasti. Klientide valmisolek riskida on väiksem. Nad valivad väiksema riskiga tooteid ja lahendusi. See on praegu õige käitumine, investeeringu tegemisel tuleb arvestada sellega, kui palju inimene on valmis kaotama. Kaotused on palju valusamad kui teenimata jäänud tulu tulevikus.

Praegu on riskantsed kõik investeeringud peale deposiitide. Nii pangad kui ka turg on sellest õppinud. Praegune ärikeskkond on uus reaalsus, kus ebakindlus on väga suur. Üsna paljud tunnevad end praegu nagu siil udus.

Väga raske on ennustada turgu ette rohkem kui kuus kuud või aasta. Tarkust on vähe kõigil. Isiklik vastutus oma investeerimisotsuste eest on suurem kui kunagi varem. Peame harjuma ebakindla majanduskeskkonnaga, kus aktsiaturud hüppavad üles-alla, halbu uudiseid tuleb tihti ning laenude võtmisel ja investeerimisel tuleb olla konservatiivne.

Analüütik Hardo Pajula arvamuslugude põhjal tundub mulle, et SEB on kaotanud usu euro püsimajäämisse.

Majandusanalüütikud ei esita otseselt SEBi nägemust. Me ei käsi Pajulal edastada rahaturgudele üht või teist sõnumit. Pajula on palgal, sest ta on hinnatud ja huvitava nägemusega analüütik. Pangal on väga raske võtta seisukohta euro püsimajäämise osas, aga nii mõnigi euroalasse mittekuuluva riigi suurettevõte valmistab ette plaani B juhuks, kui euro kaob.

Keegi ei arva, et euro kui Euroopa valuuta kaob. Küsimus on, et kas euroala liikmeskond on selline nagu praegu. Eurot kasutab ligi 400 miljonit inimest. Majanduskeskkonna maht on suuruselt maailma teine pärast Ameerika Ühendriike. Euro­alast ei saa lahkuda kontrollimatult, kuid tulla võib ümberjagunemine, mingi muutumine. Kindel olla ei saa, sest kõik räägivad tõenäoliselt juhtuda võivast.

Mis on SEBi varuplaan euro kadumise puhuks?

Eeldame, et euro kui valuuta ei kao, mingil kujul jääb euro püsima. Kokkuvõttes tähendab see, et peame olema natuke konservatiivsemad ettevõtete rahastamisel, et ettevõtteil oleks kapitalipuhvreid juhuks, kui turgudelt tuleb ebamugavaid tagasilööke. Euroga edaspidi juhtuda võiv pole selge, aga ma usun, et see saab olema kontrollitud ja Euroopa valuuta jääb alles.

Mõnikord olen mänginud mõttega, et kui euro peaks kaduma, siis Eesti võiks kasutusele võtta Rootsi krooni.

Euro mõte on luua ühine kaubanduspiirkond. Rootsi majandus on euroalaga väga tihedalt seotud. Kui euroga midagi juhtub, siis näeme seda ka Rootsi majanduses. See on juba nähtav Ida-Euroopas, kus nii Poola zlott kui Ungari forint on euro suhtes ligi 20 protsenti kukkunud. Rootsi ei jää puutumatuks suurest Euroopa kriisist.

Praegune kriis on ju peamiselt võlakirjaturgude kriis.

Majanduses kas on usaldus või ei ole usaldust. Euroopa on elanud 30 aastat üle jõu, eriti Kreeka ja Itaalia, see pole kellelegi üllatus. Usalduse kadumine algas sellest, et arvati, et kriis möödub kiiresti, siis aga ilmnes, et euroala riigid pole ühel meelel.

Tekkisid erimeelsused ja usaldus hakkas vaikselt kaduma. Otseselt pole muutunud midagi, kui välja arvata, et panku päästes tõsteti erasektori võlg avaliku sektori peale. Varem seda ei küsitud, kas riigid saavad oma võlgade maksmisega hakkama. Varasema 30 aasta jooksul seda küsimust nii ei esitatud.

Mis oli murrangupunkt, et äkki hakati küsimusi esitama?

Arenenud riikide puhul arvati pikka aega, et võlad makstakse tagasi või päästetakse ära. Kreeka võlgadest tuleb aga osa maha kirjutada. Kui seda võib teha Kreeka võlgadega, miks seda ei võiks teha mujal? Kuna riigid elavad raha defitsiidis, siis see tekitab investeeringute osas ebakindlust.

Enne Lehmani kriisi elati teadmises, et raha on olemas ka tulevikus ja refinantseerimise küsimus ei olnud terav. Praegu on pangad kaotanud usalduse üksteise vastu, vastastikuse laenu andmise asemel panevad nad raha Euroopa Keskpanka. See ainult suurendab ebakindlust. Majanduses on usaldus peamine.

Kas usaldad laenuvõtja lugu, et raha makstakse tagasi, või ei usalda seda. Massipsühhoos mõjub samuti – kui kahtlusi ei lükata kiiresti ümber, siis need aina levivad. Kuna Euroopa tegutses aeglaselt, siis kahtlused on paisunud. Kes oleks osanud arvata, et Prantsusmaa tagasimakse võime pannakse küsimärgi alla? Praegu on hakanud Prantsuse ja Saksamaa võlakirjade tootluste vahe rebenema.

Pärast Lehmani kriisi peaksid pankade bilansid olema puhtad. Miks pankurid ei usalda üksteist?

Kas või see, et riigivõlakirjad olid varem hinnatud 100-protsendilise väärtusega. Praegu on Kreeka võlakirjad 50 protsendiga maha hinnatud, Itaalia ja Portugali võlakirjad on 80 protsenti esialgsest väärtusest. Allahindamine vähendab pankade omakapitali taset ja turgudel on tekkinud kahjumid. Kaotused on panku räsinud. Küsimusi on liiga palju. Praegu keskenduvad kõik enda turvamisele, varem keskenduti ärile.

Aga teie ootus on, et eurotsoon peaks nõrgemad riigid välja viskama?

Mul ei ole seda ootust. Kõige lihtsam tundub olevat heita nõrgemad riigid üle parda, aga Euroopa majandus on niivõrd seotud, et tagasilöögid tulevad nii või teisiti kõikidele riikidele.
Väljapääs on kollektiivne pingutus, nagu praegu on ette võetud. Elu ei pöördu tagasi selliseks, nagu oli enne 2007. aastat.