Kuigi Eesti majandus õitseb ja ettevõtete käibed löövad ajaloo rekordeid, seisab kalatööstussektor paigal – kilu ja räimega maailma ei valluta, ütlevad nad. Või siiski?
Kalatööstus tammub paigal: kilu ja räimega maailma ei valluta
Eesti kalatööstussektor on tegelikult kirju ja tegijaid on seinast seina. Meil on kalurid, kes püüavad kala siseveekogudel, aga meil on ka võimsa laevastiku ja mitmekümne miljoni eurose käibega suurfirmad, kes toimetavad Atlandi ookeanil.
Eestis on kalatootjad, mis töötlevad kilu ja räime, aga ka valget ja punast kala. Meil on olemas kalakasvatused ja edasimüüjad. Sisuliselt on Eestil kogu ahel alustades kala püügist lõpetades purki pandud lõpptoodetega poelettidel.
«Öelge mulle teine nii tubli eksportija»
Eesti olulisemaid kalatööstusi ühendava Eesti Kalaliidu pikaaegne juht Valdur Noormägi ütles tagasi vaadetes, et sektorile oli lõppev aasta küllalt raske. «Murelikuks teeb paigalseis. Paigalseis on aga tagasiminek,» sõnas ta. «Kilu ja räimega , mida me toodame aastas umbes 60 000 tonni, maailma ei valluta.»
Noormägi tõi tõestuseks kalatööstusettevõtete statistilised näitajad. Turul tegutsevate ettevõtete arv on püsinud stabiilsena 320-330 juures. Nende turumaht on jäänud samaks, kuskil 530 miljoni euro juurde aastas. Ettevõtete kasumid on küll kasvanud, kuid vähe, 2017. aastal ligikaudu 15 miljonit eurot. Kalatööstussektori töötajate arv on kahanenud 1300 tööliseni, samas kui kulud töötaja kohta on suurenenud pea veerandi võrra. Ehk ajal, mil majandus kasvab, seisab kalatööstus paigal või teeb lausa vähikäiku.
Kalatööstussektor on alati rääkinud ekspordi ja uute turgude leidmise vajalikkusest. Seda on rõhutatud kõigil hiljutistel kalaliidu nõukogu koosolekutel. Kalandussektor ongi tubli eksportija: umbes 85 protsenti toodangust müüakse 50 maailma riiki. «Palun öelge mulle teine tööstusharu, kelle tooteid müüakse enam kui 50 riigis,» kiitis Noormägi. Samas pidi ta järgmisena tõdema, et olulist läbimurret eksporditurgudel pole saavutatud. Turud on endiselt need, mis vanasti.
Kalurid vananevad ja järelkasvu ei kuskil
Kalatööstused maadlevad, nagu ka pea kõik ülejäänud Eesti ettevõtted, töökäte puudusega. «Kvalifitseeritud tööjõud on kõrges vanuses ning järelkasvu on väga raske leida. Püügihooajal napib lihttöölisi, kaadri voolavus on suur,» loetles Noormägi probleeme. Lisaks on töö kalanduses raske ja hooajaline.
Neid ettevõtteid, kes ostavad kala maailmaturult kokku, et seda siin töödelda, räsib ka tooraine hinnatõus. «See ületab tunduvalt valmistoodete hinnatõusu ning ettevõtete kasumimarginaal väheneb,» ütles kalandusekspert, lisades, et mõningate toodete müügi juures on kasum sootuks nullilähedane.
Lisaks heitis Noormägi kinda ka riigile, kes püüab pidevalt seaduste ja aktidega ette kirjutada, kuidas ettevõtjad peavad toimetama. «Riigi katsed muuta ajaloolise püügiõiguse põhimõtteid ja seada piiranguid püügiõiguse piirmäärade üle ettevõtjatele seab kahtluse alla seni saavutatu ja külvab kõigis segadust,» märkis Noormägi.
Kõigest hoolimata on kalaliidu juht pigem positiivne ja loetles rida põhjusi, miks kalatööstus lähiaastatel võiks elavneda: väikefirmad hakkavad senisest enam otsima võimalusi, et ühineda suurematega, välisinvestorite huvi Eesti kalafirmade vastu suureneb, innovaatiliste lahenduste ja tehnoloogiate kasutamine tõstab ettevõtete konkurentsivõimet ja uute toodetega jõutakse uutele turgudele.
Kalajahutehas kui valguskiir tunneli lõpus
Kuigi Noormägi ütles alguses, et kilu ja räimega maailma ei valluta, rõhutas ta sektori ühe olulisema sündmusena seda, et Paldiskis alustab uue aasta jaanuaris tööd 13 miljonit eurot maksma läinud kalajahutehas. See on tõenäoliselt viimase 10 aasta suurim investeering Eesti kilu- ja räimetööstusse.
Paldiski tehase rajaja, Eesti Kalapüügiühistu juht Mart Undrest ütles, et bürokraatlikud takistused on ületatud ja tehas alustab täisvõimsusel tööd juba 2019. aasta jaanuaris. Eesmärk on jõuda kalajahuga uutele turgudele üle terve maailma. «Loodame, et see toob soiku vajunud turul kaasa elavnemise,» rääkis Undrest, viidates sellele, et kohalikud kalurid saavad tänu tehasele kala eest kõrgemat hinda. Oluline on ka see, et tänu uuele tehasele tahetakse leida alternatiive kaotatud Venemaa turule.
«Muidugi töötajate leidmine tehasesse on keeruline,» juhtis Undrest tähelepanu tõsisele tööjõupuudusele Eesti majanduses. «Meil mingit võluvitsa või präänikut töötajate meelitamiseks pole. Kalatööstus pole nii seksikas tööstus, kuhu kõik tormi jooksevad.»
Undrest ütles, et kuigi välisturgudel on nõudlus olemas, siis pigem valitseb kalasektoris seni veel paigalseis. «Ma arvan, et midagi hüpata siin ei ole. Tehakse sama asja ja pigem samas mahus,» kõlas tema kokkuvõte.
Seega saame näha, kas jaanuaris käivituv kalajahutehas toob sektoris kaasa elavnemise ja on eeskujuks ka järgmistele taolistele investeeringutele või mitte.
Krevetipüüdja on leidnud Hiina turu
Eesti üks edukamaid kalatööstusfirmasid, Atlandi ookeani põhjaosas krevetipüügiga tegeleva Reyktal ASi juht Mati Sarevet ütles, et neil praegu pigem hästi.
Reyktal ekspordib oma tooteid juba 20 aastat edukalt Hiina turule. See on turg, millest armastavad rääkida nii poliitikud ja ettevõtjad, aga kuhu jala ukse vahele saamine pole üldse nii lihtne.
Sarevet selgitas, et Hiinas on nõudlus kalatoodete järgi väga kõrge, kuid probleemiks saab tihti bürokraatia. «Kui meie veterinaar- ja toiduametis muutuvad inimesed, siis info nende uute inimeste allkirjanäidiste kohta ei liigu Hiina ametkondlikke kanaleid pidi piisavalt kiiresti ja seetõttu võivad tekkida probleemid Hiina tolliga ja kaubad jääda kinni piirile,» kirjeldas Sarevet üht takistust.
Hiina turule sisenedes on väga oluline ka meie välisesinduste ja äridelegatsioonide kohalolek. «Hiina ärikultuuri iseloomustab väga tugev tsentraalvõim. Nendega suhtlemine ja ärisidemete loomine käib ainult läbi saatkonna või välisesinduste,» rääkis kalatööstur.
«Kohapeal peab rohkem kaubandusdiplomaatiat ajama. Meie esindajad on seal väga tublid, aga neid on liiga vähe. Sellise ressursiga ei suuda me mitte mingi valemiga Eesti firmade huve seal esindada,» resümeeris ta.