Suhtelises vaesuses elas mullu statistikaameti andmete kohaselt 22,6% Eesti elanikkonnast ehk 295 000 inimest. Suhtelist vaesust kogevate inimeste osatähtsus suurenes varasema aastaga võrreldes 1,6 protsendipunkti.
300 000 Eesti elanikku elasid mullu suhtelises vaesuses (17)
Suhtelise vaesuse näitaja tõus tuleneb asjaolust, et varem suhtelise vaesuse piirist veidi kõrgemal olnud elanikkonnarühma sissetulekud tõusid aeglasemas tempos kui suhtelise vaesuse piir ning nii jäid nad eelmisel aastal suhtelise vaesuse piirist allapoole.
Suhtelises vaesuses elas 2017. aastal inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 523 eurot. 2016. aastal oli see 469 eurot. Absoluutses vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 207 eurot, 2016. aastal 200 eurot.
Absoluutses vaesuses elas mullu 3,4% elanikkonnast ehk 44 000 inimest, mis on 2016. aastaga võrreldes 0,2 protsendipunkti rohkem.
Ajas ankurdatud vaesuse määr ehk isikute osatähtsus, kelle aastane ekvivalentnetosissetulek on väiksem kui inflatsiooni võrra korrigeeritud kolme aasta tagune suhtelise vaesuse piir, on aastaga vähenenud 12,8%-lt 12,2%-le.
Siirded ehk riiklikud toetused ja pensionid aitasid takistada vaesusesse langemist, sest nende mittearvestamisel sissetulekute hulka oleks suhtelises vaesuses elanud 38,5% elanikkonnast ja absoluutses vaesuses 22,8% elanikkonnast.
Suhteline vaesus on aastaga vähenenud nii laste kui ka noorte hulgas, suurenenud on vanemaealiste suhteline vaesus. Eelmisel aastal elas 65-aastastest ja vanematest suhtelises vaesuses 47,5%, aasta varem oli vanemaealiste seas suhteline vaesus 41,2%. Alla 18-aastastest lastest elas suhtelises vaesuses 15,9% ehk 0,6 protsendipunkti vähem kui aasta varem, samuti langes aastaga laste absoluutse vaesuse määr – 2017. aastal oli näitaja 3,2%, 2016. aastal 3,5%.