Karl Lembit Laane: kõrgharidus – kas väheste privileeg või üldine hüve?

Karl Lembit Laane Foto: Erakogu.

Kõrgharidus võib olla kas üldine, kõigile ühiskonna liikmetele ligipääsetav hüve või elitaarne varakate privileeg. Vastates küsimusele, kas kõrgharidus peaks olema tasuta või tasuline, vastame ka, kui avatud või välistav see peaks olema, kirjutab Tartu Ülikooli üliõpilaskonna aseesimees Karl Lembit Laane.

Septembris kirjutas Eesti Üliõpilaskondade Liidu esimees Britt Järvet viiest müüdist, mis tasulise kõrghariduse ideega kaasas käivad, ning lükkas need tugevamal või nõrgemal määral ümber. Kuu hiljem kirjutas Reformierakonna liige Gaspar Šabad sellele vastulause, kus kirjeldas kolme «anglofoonse» riigi tasulise kõrghariduse mudelit ja väitis, et Järveti artikkel oli «ood paigalseisule», «stagnatsiooni soosiv peenhäälestamine» ega pakkunud kõrghariduse tulevikuks visiooni.

Kuna need on karmid süüdistused, tasuks uuesti üle vaadata, mida siis konkreetselt Järvet väitis. Tema tekstist eristusid viis põhiväidet:

1. Juba olemasolevas kõrgharidussüsteemis on võimalik tasulisel kohal õppida (osa- ja avatud õppes) ja õpingute eest eestikeelsel täiskoormuskohal isegi peab maksma, kui ei suudeta koormusnõudeid täita.
2. Tasuline kõrgharidus soodustaks Eesti noorte siiret välismaa ülikoolidesse ja tööturule.
3. Tasuline kõrgharidus suurendaks üliõpilaste ja nende vanemate majanduslikku koormust, mis juba praegu on üks õpingute katkestamise peamistest põhjustest.
4. Eesti üliõpilased pole «mugavad» ega «laisad», vaid ühed Euroopa usinaimatest: 2/3 neist kulutab nädalas keskmiselt 51 tundi õppe- ja palgatööle kokku.
5. Kõrghariduse tasulisus ei ole selle kvaliteedi tagatis; kvaliteeditaseme säilitamiseks on olemas vastavad institutsionaalsed meetmed ning põhitakistus on siin vähenev riigirahastuse osakaal SKTst ülikoolidele.

Tõepoolest, Britt Järvet ei pakkunud suurt tulevikuvisiooni, kuidas kõrghariduse ligipääsetavuse põhimõtteid muutma peaks. Mitte see, vaid valeväidete ümberlükkamine oli aga tema kirjutise eesmärk. Kuna Šabad tema väiteid omakorda ümber ei lükanud, vaid mõnes kohas isegi kinnitas neid, on ta nähtavasti kas Järvetiga nõus või peab tasulisi süsteeme a priori niivõrd palju paremaks, et ei tunnista tema argumente oluliseks.

Šabadil on õigus, et pidevalt peab otsima viise, kuidas meie kõrgharidussüsteemi paremaks muuta. Paremuse poole on aga võimalik liikuda ainult siis, kui sõnastame, mis on muudatuste eesmärk. Tema tekstist kumas läbi, et selleks peaks olema võimalikult suur avalike kulutuste kokkuhoid – anda senine ühiselt kantud koormus üksikisikute ja perede kanda. Kuigi iga avaliku hüve, sh (kõrg)hariduse pakkumisel peab muidugi mõtlema, kuidas seda teha kõige tõhusamal võimalikul moel, ei saa tõhusus olla eesmärk iseenesest, vaid ainult abivahend kõrgemate eesmärkide poole püüdlemisel.

Sest mis on hariduse mõte? Sel on neid vähemalt viis, igaühel omad apologeedid. Esimesele neist rõhutakse vast kõige enam – see on pakkuda inimestele oskusi ja teadmisi, mida rakendades on võimalik luua rohkem (majanduslikku) väärtust kui muidu. Kuigi seda tüüpi haridus võib olla kasulik, on selle alusidee vormida inimesi võimalikult lihtsasti käsitsetavaks tootmissisendiks, muuta meid tööriistadeks oma tööandjate kätes (antiigini ulatuv orjuse definitsioon). Haridusasutus, mille jaoks see oleks ainueesmärk, saaks olla ainult halvimate kutse- või rakenduskoolide killast.

Haridus ei pruugi aga olla ainult vahend orjastamiseks, vaid ka vabastamiseks. Poliitikateoreetik Richard Normani sõnul on haridus ja teadmised ka vabaduse eeltingimus – need nii avardavad inimeste vaateulatust end ümbritsevate valikuvõimaluste osas ning suurendab läbi mõistlikkuse arengu nende võimekust neid ära kasutada. See on võimalik, kuna koos hariduse ja teadmistega tärkab inimeses kriitilisem meel ning võimekus tõusta argimüütidest kõrgemale.

Miks see nii on? Sest nagu selle sõnastas poliitikafilosoof Hannah Arendt, on ülikoolid «tõe pelgupaigad«, mis suurendavad võimalust, «et tõde jääb avalikkuse ees püsima». Need on poliitikavälised institutsioonid, mis kannavad endas poliitilist tähendust: «Keegi ei saa eitada ülikoolide ühiskondlikku ja tehnilist kasulikkust, kuid see tähtsus ei ole poliitiline. Ajalooteadused ja humanitaaria, millelt oodatakse faktitõe ja inimlike dokumentide avastamist, valvamist ning tõlgendamist, on poliitilises mõttes suurema tähtsusega.»

Viimase kahega seostub (kõrg)hariduse neljas eesmärk, mille sõnastas kunagi saksa valgustusfilosoof Wilhelm von Humbold: selle mõte on võimaldada inimese «võimete ülimat ja harmoonilist arengut täiuslikuks ja kokkukuuluvaks tervikuks», tema kasvamist omanäoliseks isiksuseks. Väljaspool vabaduse ja tõe tingimusi on see kui mitte võimatu, siis ülimalt pärsitud. Alles siis, kui kõrgharidus vastab eelnevale kolmele eesmärgile, on meil võimalik jõuda viienda eesmärgini; ideaalini, mille visandas kunagi Jakob Hurt: et meie rahvas saaks suureks kui mitte arvult, siis vaimult.

Seetõttu näib mulle, et rääkides kõrgharidussüsteemi reformidest, peaksime me pidama silmas vähemalt kolme kriteeriumit:

1. Kuna kõik viis eesmärki on nii üksikisiku kui ka terve ühiskonna vaatest ülimalt olulised, ei tohi reformide käigus suureneda nende osakaal, kes on kõrgharidussüsteemist välja jäetud. Tasulise õppe laiendamine ja tasuta õppe koomale tõmbamine aga just seda teeb, kuna seab tõkkeid neile, kes pole võimelised maksma, ent on igati võimekad õppima.
2. Kõrgharidusest ei tohi saada taak, mida üliõpilane pärast oma õpingute lõppu peab igavesti kandma – teekond harituse poole ei tohi olla sillutatud võlaorjusega. Laenudel põhinevad rahastusskeemid aga suurendaksid just seda ohtu.
3. Süsteem peab pakkuma tudengile kindlust, et ta saaks õpingutele pühenduda. Praegune olukord seda kriteeriumit ei rahulda, kuna näiteks Eurostudenti uuringu andmetel 39 protsenti üliõpilastest ei saa endale töötamata ülikoolis käimist lubada – formaalselt on kõrgharidus tasuta, aga kui just pole jõukat tausta, on raskused oma elukulude katmisel kerged tulema.

Ehk mida välistavam, koormavam ja ebakindlama alusega kõrgharidussüsteem on, seda suuremaks takistuseks see on nende eesmärkideni pürgimisel. Ka praegune korraldus ei vasta täielikult nendele nõuetele, mistõttu on muutused tõesti vajalikud.

Seni ei ole hariduse ideaali teostumise peamiseks takistuseks olnud aga mitte tasuliste kohtade ja laenuvõimaluste puudus, vaid puudulik sotsiaalsete tagatiste süsteem ja õppekorralduse paindumatus. Praegu näiteks on olemas vaid vajaduspõhine õppetoetus, mille saamisel on suhteliselt ranged nõuded ja mille suurus on enamasti 75 eurot, harvem 135 ja 215 eurot (ehk mis on nii liiga välistav kui ka ebapiisav), ning õpingutega raskustesse sattunud üliõpilastel pole näiteks võimalik akadeemilisel puhkusel olles õppeained läbida, et järele õppida.

Ehk laenukeskse asemel on vaja toetuspõhist ja paindlikku süsteemi. Sellist praktikat ei leia aga enamasti mitte Šabadi viidatud «anglofoonsest» maailmast, vaid meie naabritest Põhjamaadest. Kui juba alustada reformimõtetega, siis pigem ikka sealt. Tõsi, see nõuaks seda, et täiendav rahastus kõrgharidusse ei tuleks mitte niivõrd tudengi ja tema vanemate taskust, kuivõrd seda kannaksime me solidaarselt ühiskonnana. Kallis see võib olla, ent samas ka seda väärt, kui me peame olulisteks majanduslikku kasu, vabadust, tõde, iga isiku täiustumist oma potentsiaalini ning meie rahva vaimusuurust.

Artiklis väljendab autor oma isiklikke seisukohti.