Kaks nädalat hiljem oli kirbukasse sisse astudes ootusärevus suur – mis siis, kui ma pole ühtegi pluusi-kleiti-seelikut maha müünud? Boksile lähenedes märkasin juba kaugelt, et kõige kallim asi, mille müüki olin pannud – kümneeurone kasukas – oli ära ostetud. Hiljem kokku lugedes selgus, et mõned asjad veel, aga ei meenunud, mis asjad. Õnneks koguvad kirbuka müüjad kõik sildid kokku, et hiljem raha välja maksta.
All kassas selgus, et olin kahe nädalaga müünud 19 euro eest asju. Eelpool mainitud kasukas ja üheksa ühe-kaheeurost kleiti-pluusi. Kuna summa jäi aga makstud 28 eurost väiksemaks, tegid müüjad ettepaneku anda mulle boks veel nädalalõpuni kasutusse ning kuna mul hinnad madalad on, siis ka mingisuguse sildiga seda ka reklaamida. Panin sildi «kõik asjad 1 euro».
Uue nädala alguses rahale ja riietele järele minnes olin skeptiline – kuu lõpp ja tihe konkurents võisid kogu mu projektile negatiivselt mõjuda. Kassas müüdud hinnasilte kokku lugedes selgus tõde – müüsin ära 12 riietuseset, kokku 24 euro eest. Boksi eest maksin 28 eurot, seega neli eurot läks koolirahaks.
Kõige rohkem läksid müügiks riided, mis olin kas välismaalt või mõnest kirbukast eelnevalt ostnud (vana hea second secondhand-praktika), Eestis tegutsevad kiirmoebrändide riided ei huvitanud kedagi. Hinnaeelistust ostlejate seas märgata ei olnud, osteti ära nii kõige kallim kui ka odavamad välja pandud riided.
Kas ma omi riideid uuesti müüki paneksin ja kui seda teeksin, siis mis teisiti teeks? Tõenäoliselt teist korda ma tavalisi kiirmoebrändi riideid müüki ei paneks, vaid rendiks boksi riiete müügiks vaid siis, kui mul oleks tõesti midagi erilist maha müüa, mida lihtsalt taaskasutusse viia ei raatsi. Ajalises plaanis kuulaksin pigem müüja nõu ja valiksin riiete müügiks kuu alguse.