Postimehe eksperiment: viisin oma vanad hilbud müüki, kas tasus ära?

Kasutatud riided Sarapuu Kirbukas. Foto: Maria Joost/Postimees

Mõni aeg tagasi tegin oma riidekapis suurpuhastuse. Kui tavapäraselt olen seejärel tekkivad riidekotid taaskasutuskeskusesse või H&Mi vanade riiete kogumise punkti viinud, siis seekord otsustasin, et viisakamad hilbud viin hoopis täikale ja proovin maha müüa.

Tallinnas on sarnaseid kirbukaid, kus inimesed boksi rendivad ja seal oma vanu riideid müüvad küllaltki palju. Boksirendi hinnad on aga täiesti seinast seina, palju oleneb ka sellest, kui suurt boksi tahetakse  rentida. Kaldusin Sarapuu Kirbuka kasuks, kuna olin sellest varem kuulnud ja ka Facebookis oli sellel küllaltki palju jälgijaid. Eesmärk on ju siiski riietest lahti saada, mitte neid vaid teise kohta rippuma viia.

Võtsin seega oma kaks suurt kotti, mis riided täis ja sammusin ühel teisipäeva hommikul Sarapuu Kirbuka uksest sisse. Üsna kiirelt leidsin end oma kahe kotiga taas tänavalt, sest kohapeal selgus, et täika on vägagi populaarne ja boksi saamiseks tuleb see esmalt broneerida. Juba õhtul saabus aga sõnum, et üks boks vabanes ja seega sain järgmisel päeval uuesti oma seitse asja võtta ja kirbukasse minna.

Kuna mul palju asju polnud ning hindade panemisel üsna helde olin olnud, siis otsustasin, et selleks et natukenegi tasa teenida, tuleks võtta boks kaheks nädalaks (28 eurot). Müüja küll hoiatas, et minu valitud aeg jääb täpselt kuu lõppu, mis tähendab, et asjad ei müü nii hästi kui kuu alguses, kuid mõtlesin, et kui ma juba kohale olen tulnud, siis enam tagasi ei hakka ka minema. Kolmeks nädalaks polnud aga mõtet võtta, sest sel juhul oleksin riiete lahtisaamiseks pidanud peale maksma.

Kohapeal anti nii riidepuud, sildid kui ka turvaelemendid, mis vajadusel riietele lisada. Nägin, et minust kolm boksi edasi on Grete Kleini boks, mis äratas mus väikest lootust, et ehk meelitab kuulus nimi ostlejaid ka minu boksi juurde.

Riided üles pandud, otsustasin natukene ringi vaadata, et mis hinnaklassis teised inimesed oma kasutatud hilpe müüvad. Kui nüüd ausalt öelda, siis ei jõudnud ma ära imestada, kui väärtuslikuks inimesed oma vanu riideid peavad. Vana pulstunud hall raseda mantel oli hinnatud 40 euro peale. Mõtlesin oma karusnahast kasukale, millele kümme eurot kõrvale kirjutasin. Lilla siidist maika maksis 15 eurot, minu boksis sarnane musta värvi üks euro.

Mida rohkem ma ringi vaatasin, seda suuremaks mu silmad läksid – kuidas need asjad nii palju väärt saavad olla? Saaksin aru, kui mõni vintage-ese või kuulsa moedisaineri, aga täiesti tavalised H&Mi ja Vero Moda asjad. Tõele au andes tuleb ikkagi mainida, et oli ka bokse, kus asjad maksid vähem, aga enamasti olid neis lasteriided.

Samas hinnad olenevad kindlasti ka müüja eesmärgist – kas eesmärk on teenida raha oma vanade riiete eest või neist lahti saada. Minu eesmärk oli neist lahti saada, aga kes teab, võib-olla hirmutavad madalad hinnad ostjad sootuks minema või ei paku minu poolt pakutavad riided inimestele lihtsalt huvi.

Kaks nädalat hiljem oli kirbukasse sisse astudes ootusärevus suur – mis siis, kui ma pole ühtegi pluusi-kleiti-seelikut maha müünud? Boksile lähenedes märkasin juba kaugelt, et kõige kallim asi, mille müüki olin pannud – kümneeurone kasukas – oli ära ostetud. Hiljem kokku lugedes selgus, et mõned asjad veel, aga ei meenunud, mis asjad. Õnneks koguvad kirbuka müüjad kõik sildid kokku, et hiljem raha välja maksta.

All kassas selgus, et olin kahe nädalaga müünud 19 euro eest asju. Eelpool mainitud kasukas ja üheksa ühe-kaheeurost kleiti-pluusi. Kuna summa jäi aga makstud 28 eurost väiksemaks, tegid müüjad ettepaneku anda mulle boks veel nädalalõpuni kasutusse ning kuna mul hinnad madalad on, siis ka mingisuguse sildiga seda ka reklaamida. Panin sildi «kõik asjad 1 euro».

Uue nädala alguses rahale ja riietele järele minnes olin skeptiline – kuu lõpp ja tihe konkurents võisid kogu mu projektile negatiivselt mõjuda. Kassas müüdud hinnasilte kokku lugedes selgus tõde – müüsin ära 12 riietuseset, kokku 24 euro eest. Boksi eest maksin 28 eurot, seega neli eurot läks koolirahaks.

Kõige rohkem läksid müügiks riided, mis olin kas välismaalt või mõnest kirbukast eelnevalt ostnud (vana hea second secondhand-praktika), Eestis tegutsevad kiirmoebrändide riided ei huvitanud kedagi. Hinnaeelistust ostlejate seas märgata ei olnud, osteti ära nii kõige kallim kui ka odavamad välja pandud riided.

Kas ma omi riideid uuesti müüki paneksin ja kui seda teeksin, siis mis teisiti teeks? Tõenäoliselt teist korda ma tavalisi kiirmoebrändi riideid müüki ei paneks, vaid rendiks boksi riiete müügiks vaid siis, kui mul oleks tõesti midagi erilist maha müüa, mida lihtsalt taaskasutusse viia ei raatsi. Ajalises plaanis kuulaksin pigem müüja nõu ja valiksin riiete müügiks kuu alguse.