Noor tippjuht: majanduslangus oleks vesi meie veskile

Mihkel Tammo ütles, et üks võimalus hea töötaja leidmiseks on see, kui vaatad kandideerivale inimesele silma ja näed seal lahkust. Foto: Erakogu

Eduka pereettevõtte, mahutitootja Estanc ASi juhatuse esimees Mihkel Tammo (30) räägib 2019. aastasse vaatavas intervjuus, miks ta ootab majanduslangust, missuguseid uksi võiks meile avada võõrtööjõu riiki lubamine ja mis tingimustel oleks ta nõus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutust (EAS) raginal kiitma.

Tammo on Eesti üks väljapaistvamaid noori juhte, keda kutsutakse julgete ja originaalsete mõtete pärast tihti konverentsidele esinema ja kes on andnud 18 miljoni eurose aastakäibega tööstusfirmale Estanc uue hoo.

Kõige laiemalt võiks 150 töötajaga Estanci leivaks nimetada projektipõhiste protsessiseadmete valmistamist. Konkreetsemaks minnes tähendab see aga näiteks soojusvahetite, survemahutite, suitsugaaside pesurite, survevabade mahutite, aga ka torustike ja korstende tootmist.

Järgneb intervjuu Mihkel Tammoga:

Mida ootate Eesti ja maailma majanduselt järgmisel aastal?

Üritame teha Estancist ettevõtet, mis oleks kuulikindel nii majanduse langedes kui ka tõustes. Selle jaoks hajutame riske, keskendume mitmele ärisuunale ja erinevatele turgudele.

Ütlen päris ausalt, et kui majandus Eestis ja terves maailmas langeks, siis mina pean seda meie võiduks. See on meie, aga ka kõigi teiste tugeva visiooni ja hea strateegiaga eksportivate ettevõtete võit. Majandustõusus jagub tööd paljudele, languses parimatele. Kui majandus langeb, vabaneb nõrkade ettevõtete juurest töökäsi, mida tugevad ettevõtted saavad kasutada. Praegu pole kellelgi õieti töötajaid.

Pidamata end makroanalüütikuks või ennustajaks, ütleb kõhutunne, et nii võib uuel aastal ka minna ja kiire majanduskasv pidurdub või asendub langusega.  

Tuleme hiljem tööjõu teema juurde tagasi. Mis tööstuses ja tootmises saama hakkab? Mis on trendid?

Ma tahaksin, et Eestis tööstusfirmad orienteeriks end rohkem koostööle, mitte konkurentsile. Oma teadmiste jagamine ja paljundamine aitab kõigi ettevõtete klientide jaoks väärtust kasvatada. Lisaks ma loodan, et ettevõtted parandavad oma töökultuuri ja muutuvad missioonipõhisemaks.

Selge trend on ka protsessipõhisuse kasv. See tähendab tööprotsesside digitaliseerimist, andmete visualiseerimist paremaks kommunikatsiooniks ja otsuste tegemiseks. Kuigi palju räägitakse tehisintellektist, pean seda täna veel haibiks, kuna laialdaselt kasutamiseks napib töökindlust. Usun aga väga, et kasvama peab Collaborative Intelligence (CI), mis tähendab koostööd inimeste ja masinate vahel.

Usun, et ka tööstusettevõtted on tõelise põlvkonnavahetuse veerel. Värske vere peale tulemine vähendaks meie vahet meie potentsiaali ja tegelikkuse vahel ning tõstaks tootlikkust.

Järgmisel aastal tulevad valimised. Mida poliitikutelt ootate ja keda toetate?

Ma ootan Reformierakonna võitu. Hea, et Keskerakond lühiajaliselt võimule sai. Nüüd inimesed näevad, et nad ei taha järgmised neli aastat selle kokku keeratud segaduse ja jama keskel olla.

Usun, et see, mis on Keskerakonna valitsemisel toimunud, mobiliseerib ka neid hääletama, kes eelmine kord seda ei teinud. Nad lähevad hääletama kui mitte liberaalsema maailmavaate poolt, siis lihtsalt halvatasemelise ja korrumpeerunud riigijuhtimise vastu.

Suures pildis aga ongi nendel valimistel põhimõtteline vastasseis nende vahel, kes on vähem kindlustatud, väiksema haridustasemega ja kitsama maailmapildiga ning nende vahel, kes on nende omaduste vastandid. Loodan, et kaalukauss langeb nende viimaste kasuks, sest arvan, et siis on Eestis elu parem ja tegelikult saab siis ka nende esimeste elujärge edasi viia. 

Kas ja mida peaks Eesti maksusüsteemis muutma?

Loodetavasti keeratakse ebaõnnestunud maksumuudatused tagasi. Aktsiiside tõstmine on tegelikult võimendanud palgasurvet, mis omakorda on vähendanud ettevõtete kasumeid ja on seeläbi kahjulik juba tervele majandusele.

Üks minu politseitöötajast tuttav ütles, et järgmisel aastal saab ta küll palka juurde, aga sellest pole suurt tolku, kui see teisest taskust kõrgete aktsiiside kaudu tagasi võetakse. Kui seda ütleb juba riigitöötaja, kelle palga tõstmiseks kõik need aktsiisitõusud ongi välja mõeldud, siis mis siin üldse rääkida? Mida peavad tegema need, kelle palk ei tõuse?

Mina arvan, et riigi maksu- ja toetuste jagamise poliitikat tuleks alustada sellest, et tekiks maksujõuline tarbija. Selleks on vaja head keskkonda, mis soodustab ettevõtlikust ja ideede elluviimist. Sinna järele tulevad riiklikud struktuurid ja finantsasutused, kes ettevõtlikust toetavad.

Hetkeseis viitab aga sellele, et kogu riigi majandust ei ole õigesti üles ehitatud ja ei olda valmis ka ebapopulaarseid otsuseid tegema, et majanduse toimimine õigetele alustele seada.

Kas ja kui palju vajavad ettevõtted üldse riigi tuge?

Täna ma näen seda, et ettevõte peaks olema võimalikult iseseisev ja sõltumatu riigi tegemistest. Kõik riigid sihtotstarbelised toetused või muud meetmed toovad kaasa jäikuse ja ebaproportsionaalse kohustuse kõigest raporteerida.

Küll aga saab riik tuua eksportivate Eesti ettevõtete juurde maailma tipptasemel konsultatsiooni, millele ligipääs on raske ja kallis. Konsultatsioonid teemadel nagu tootearendus, kumulatiivne innovatsioon, strateegiline kommunikatsioon, turundus, ärimudelite disain, leadership, Storytelling ning organisatsioonipsühholoogia võiks olla see, mida riik ettevõtetele pakub.

Kui ma saaksin Estancile konsultatsiooni Simon Sinekilt, Kjell Norströmilt, Seth Godinilt, Joseph Grennylt, siis oleksin valmis ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutust (EAS) kõrgelt hindama.

Tuleme tagasi teema juurde, mida alguses otsapidi puudutasime. Kõik ettevõtjad räägivad, et tööjõupuudus on suurim pidur, mis takistab arenemist. Kuidas leida ja hoida töötajaid? 

Inimeste valikul tuleb ka väga hoolikas olla. Väga lihtne on libastuda. Vale inimese värbamine võib ettevõttele kalliks minna. Mitte ainult selle pärast, et ta ise võib olla vastutöötaja, kuid kui ta kannab endas teist maailmavaadet või nägemust võrreldes oma ettevõttega ja levitab seda nii kolleegidele kui ka klientidele, siis kannatab ettevõte tervikuna. Kuna ettevõtlus on lõpmatus ajateljes kulgev mäng, mis ei käi võitudele ja kaotustele, vaid püsima jäämisele, siis on iga inimese suhtumine ülimalt olulne.

Lisaks sellele, et inimesel peab olema tehniliste oskuste pagas ja ta peab klappima organisatsiooni väärtustega, jälgime töötajate värbamisel veel seda, et inimesel oleks empaatiavõime, õpihimu, väärikus ja enesest teadlik olemise võime. Ta võiks olla «meie», mitte «mina»-inimene.

Samas hiljuti kuulsin üht ettekannet, kus öeldi, et kõik eelnimetatud asjad on olulised, aga 95 protsendil juhtudest leiad töötaja hoopis nii, kui vaatad talle silmadesse ning näed seal lahkust. Kõike saab õpetada peale hoolimise. Me tahame, et inimesed, kes Estancis töötavad, tahaksid meil töötada ja ning et nende elud rikastuksid sellest.

Aga suurem probleem on ju hoopis see, et töökäsi lihtsalt ei ole või on neid vähe. Kuidas sellega toime tulla? Kas vajame rohkem võõrtööjõudu?

Leian, et alternatiivid võõrtööjõule puuduvad. Eestis elab väga vähe inimesi, noored ei soovi omandada käelisi oskusi, veel vähem soovitakse teha füüsiliselt rasket, räpast ja ebameeldivat tööd.

Võõrtööjõu kasutamine on vältimatu ja see, et riik seda takistab, on häbiväärne. Ma ei tahaks siinkohal mingit üleolevat suhtumist väljendada, aga see, mis Eesti inimestele tundub liialt madala väärtusega töö, võib kasvõi võõrtöötajate jaoks olla oluline samm edasi. On oluline, et Eestis oleks ka inimesi, kes valmistavad hea meelega teistele toitu ja kes tagavad heakorra ning osutuvad muid teenuseid, milleta keegi siin elada ei tahaks.  

Me ei saa vältida välistööjõu kasutamist kui me tahame, et me saaksime ise oma lapsi suunata kõrgemal oksal asuvate tööde juurde, mis loovad rohkem väärtust.

Seega kokkuvõttes leian, et praegu jah-ei skaalal debatt võõrtööjõu toomisel on lausa piinlik. Ainus, millele keskenduda, peaks olema see, kuidas tuua siia inimesi, kes oleks meile kultuuriliseks piisavalt lähedal ja kes tahaks integreeruda.