Panga analüütik: pensioni nautimiseks tuleks igal kuul vähemalt paarsada eurot kõrvale panna

Säästud kuivavad kokku. Foto: Caro / Westermann / Caro / Westermann

Täna 1000 eurot kuus puhtalt kätte teeniv inimene peaks lisaks pensionisamba maksetele igal kuul kõrvale panema vähemalt paarsada eurot, et mõnusat ja rõõmsat pensionipõlve pidada, kirjutab LHV Panga nooremanalüütik Gert Siniloo.

Mõne päeva eest küsis «Aktuaalne kaamera» inimestelt, mida nad teeksid teisest sambast saadava rahaga, kui see neile välja makstaks. Umbes pooled ütlesid kaamera ees, et nad investeeriksid selle, kuid ei osanud kohe öelda, kuhu. Ülejäänud ütlesid ausalt, et kulutaksid raha ära: kas teeksid kodus remonti või leiaks mõne muu vajaduse.

Kuigi praegu on alanud võistlus, kes suudab teise pensionisamba kohta kõige vängemalt öelda, on karm tõsiasi, et enamiku inimeste jaoks on teine sammas ilmselt nende ainuke finantsvara. Eestimaalased on aga saanud järjest jõukamaks, seetõttu peaksime enam mõtlema ka tulevikule ning kuidas investeerimisega algust teha, sest enamikul meist on lihtsalt liiga vähe raha, et seda mitte kasvama panna.

Eestlased sularaha või pangakonto usku

Senises arutelus on pensionisamba kriitikud võluvitsa näinud selles, et inimesed hakkavad enda raha ise investeerima. Praegused faktid seda aga ei soosiks. Viimaste andmete järgi (2018. aasta II kvartal) on Eesti majapidamistel pangakontodel ning sularahas 8,2 miljardit eurot. Võrreldes täpselt kümne aasta taguse ajaga, on see summa kasvanud üle kahe korra. Üllatavat siin midagi eriti pole: majandus kasvab, palgad suurenevad ning inimestel on aina rohkem vaba raha. Eesti on järjest jõukam ning see vaatab vastu ka inimeste pangakontodelt. Ühtlasi kipub suur osa inimesi eelistama n-ö toetatud lahendusi ehk kui riik pakkus möödunud majanduskriisi ajal võimalust ajutiselt teise sambasse lisamakseid teha, kasutas näiteks LHV klientidest seda üle poole.

Samal ajal on börsifirmade aktsiate ning investeerimisfondide osakute suhe hoiuste ja sularahaga püsinud kümne aasta tagusega peaaegu samal tasemel (8% vs. 10%), ehkki raha, mida investeerida, on aastatega kaks korda juurde tulnud. Seega pole suurt hüpet investeerimises toimunud. Natuke liialdades võib öelda, et vaatamata järjest suuremale tuntud investorite ja blogijate lainele, on väga vähesed meist rahapaigutamisega algust teinud. Numbrid kinnitavad seda, mida Eesti inimesed ka ise enda kohta ütlevad: oleme väga tavaliste pangakontode ning sularaha usku – kui raha juurde tekib, eelistame oma jõukust hoida kas madratsi all või nullintressiga pangahoiusel.

Ühtlasi näitab statistika, et tavaline pangakonto ning sularaha on kaugelt esimesed valikud neile, kes veel kordagi investeerinud pole. Järeldus näib selge ja ühene: me ei oska rahaga midagi pihta hakata isegi siis, kui seda parajasti jagub ja isegi üle jääb. Väärtpabereid plaanib aga kindlasti osta vaid mõni protsent Eesti elanikest, ehkki just aktsiaturud on pakkunud ajalooliselt kõige paremat pikaajalist tootlust – ehk kasvatanud investorite raha kõige enam.

Kuigi samal ajal üldise jõukuse kasvuga ei kata iga viienda pere säästud isegi ühe kuu rahavajadusi, ei saa Eesti inimesi üldiselt süüdistada väheses säästmises. Kantar Emori hiljutise rahaasjade uuringu järgi peab kaks kolmandikku elanikest säästmist oluliseks. Murekoht aga ongi see, et nii ühekordse suurema ostu kui ka kaugema tuleviku jaoks säästetakse enim kas sularahas või arvelduskontol – ehk kohtades, kus need ei teeni mingit lisatulu.

Arutelu peaks keskenduma rahatarkuse tekitamisele

Vähene harjumus mõelda oma raha kasvatamisele ning otsida selleks lahendusi on tegelik probleem ning ühtlasi vaenlane neile, kes parajasti teise samba suhtes kriitilised on. Ununema kipub lihtne tõde, et jopetaskusse ununenud sada eurot on ka aasta pärast ikka sada eurot, kuid poest toitu osta saab selle eest juba mitme euro võrra vähem kui mullu. Eestlaste lemmikud arvelduskonto ja sularaha, mis ei teeni midagi, jäävad igal juhul alla raha ostujõu vähenemisele ehk inflatsioonile – hoopis niisama seistes põleb raha heleda leegiga ning pakub üksnes miinusmärgiga tootlust. Näiteks tänavu on hinnad tõusnud ehk raha ostujõud vähenenud keskmiselt ca 3,5%.

Ent olukord pole lootusetu ning lootusrikkust tõestavad taas uuringud. Ehkki vaid viiendik Eesti peredest tunnistab, et on mõnda varaklassi – olgu selleks aktsiad, fondiosakud, kinnisvara või ühisrahastus – oma raha paigutanud, plaanivad need, kes on seda juba teinud, lähiajal investeeringuid suurendada. Kaks kolmandikku neist, kel juba aktsiad on, kavatsevad neid lähiajal juurde osta. See näitab selgesti, et kes on juba rahaturgude maailmast haaratud ning esimese positiivse kogemuse võrra rikkam, soovib jätkuvalt saada osa kapitalistliku majandussüsteemi ühest parimast leiutisest ehk avalikest ettevõtetest ja börsidest, kus kõik saavad osaleda maailma parimate firmade kasvulugudes.

Mõtleme liiga vähe tulevikule

Samal ajal mõtleb vaid 29 protsenti Eesti inimestest raha säästes paremale vanaduspõlvele. On aga selge, et kunagi tulevikus mugavalt pensionile jäämiseks on vaja hulga rohkem raha kui riiklik pension, II sammas või need kokku pakuvad. Nagu oleme LHVs hiljuti arvutanud, peaks täna 1000 eurot kuus puhtalt kätte teeniv inimene panema lisaks pensionisamba maksetele igal kuul kõrvale vähemalt paarsada eurot, et tulevikus pensionil olles tänase või sellele lähedase elustandardiga jätkata. Ent ka siis oleneb kõik sellest, kui suurt tootlust inimese enda valitud investeering aastate jooksul näidata suudab. Arvutus põhineb aga eeldusel, et riiklik pension (I sammas) ning kohustuslik kogumine (II sammas) jätkuvad praegusega samas mahus. Vähemalt esimene neist eeldustest on kahaneva töötajaskonnaga riigis juba niigi kahtluse all.

Ja ei tasu teha viga, arvates, et pensionil olles kulutate vähem või kuskilt saabub ootamatu rahalaev – mõne aasta taguses SEB Panga uuringus tunnistas veerand Eesti äsjastest pensionäridest, et oleks pidanud pensioniks rohkem raha koguma. Üle poole vastanutest ütles aga, et väiksema sissetulekuga on keeruline leppida ning toime tulla.

Seega peaks ka praegune arutelu teise samba ümber keskenduma hoopis üldisele rahatarkusele ning investeerimisteadlikkuse tõstmisele, mis tooks tulevikus jõukama ja rõõmsama pensionipõlve.