«Pank» 5. osa – aga mis toimus tegelikult

Marcel Vichmann üheksakümendate teisel poolel Foto: Toomas Volmer

Nn Daiwa skandaal, mis määris Hoiupanga toonase juhi Olari Taali nime aastateks või koguni terveks eluks, sai alguse 1997. aasta kuumal suvel, mil Eesti esimene börsibuum oli tõusnud haripunkti ning hoiupankurid soovisid oma panga arengusse veel rohkem panustada. Selleks moodustati Hoiupanga Töötajate AS (edaspidi HTAP). Selle omanikuks sai kuus panga juhtivtöötajat, teiste hulgas ka panga peajurist Marchel Vichmann.

Emissioonis osalemiseks oli Taal müünud maha kõik oma Hansapanga aktsiad, aga teistel aktsiaseltsi liikmetel eriti raha ei olnud, mistõttu tuli võtta laenu. Tehingu finantseerimiseks valiti Daiwa pank (Daiwa Europe), kust võeti 219 krooni (14 miljonit eurot laenu).

Laenuleping sõlmiti 29. oktoobril 1997 ehk päev pärast emissiooni. Daiwa laen jäi hiljaks ja puuduv summa laenati Hoiupanga rahaturufondilt.

Päev hiljem (30. oktoobril) tekib tehingusse kolmas pool – Hoiupank müüb Daiwale müügioptsiooni, mille kohaselt on Daiwal õigus HTASi poolt Daiwale laenukatteks antud aktsiad maha müüa, kusjuures Hoiupank kohustub Daiwale hinnavahe kinni maksma juhul, kui aktsia müügihind jääb alla 150 euro.

Hoiupangas võeti kõik otsused vastu konsensusega, see tähendab ükski kuuest juhatuse liikmest ei tohtinud otsusele vastu olla. Samas avalikkusele garantiist teada ei antud.

«Esimesed paar nädalat vaikiti, sest kardeti, et selle tõttu võidakse emissioon tühistada. Edasi oli juba kramp, mis takistas tõtt rääkimast,» selgitas Olari Taal kaks aastat hiljem ajakirjale Luup. Hoiupanga juhid ei teavitanud garantiist ka nõukogu.

Järgmise aasta veebruaris-märtsis tegi Eesti Pank Hoiupanga nõukogu palvel järelepärimise Daiwa kontorisse, kust sai kinnituse, et Daiwa laenul on Hoiupanga garantii.

«Keskpangas tekkis info edasiandmisega viivitus ning meieni jõudis see alles neli päeva enne optsioonilepingu lõppu ehk nõukogul jäi vähe aega päästeoperatsiooni planeerimiseks,» meenutas Hoiupanga nõukogu toonane esimees Joakim Helenius ajakirjale Luup.

Daiwa laenu tasumise tähtaeg oli 1998. aasta 28. aprillil. Hoiupanga nõukogu otsustas, et maksab Daiwale ise laenu ära ja saab seejärel panga aktsiate omanikuks. Paraku keelas krediidiasutuse seadus pangal oma aktsiaid osta, mistõttu võetakse kasutusele skeem, mille kohaselt tasub Hoiupank laenu tagasimaksmiseks vajaliku summa Marcel Vichmanni offshore-firmale Coalgate Securities.

Päev hiljem kandiski Hoiupank Coalgate’i arvele vajaliku summa (laenu põhiosa pluss intressid) ja sai vastu aastase lunastamistähtajaga võlakirja. Võlakirjale kirjutas alla Vichmann ning selles oli fikseeritud, et Coalgate võib ühepoolselt pikendada lunastamistähtaegu kuni kolme aastani. Samal päeval laenas Coalgate laenu HTASile edasi, kes maksis Daiwale laenu tagasi ja sai kuue miljoni Hoiupanga aktsia omanikuks. 

Hoiupanga ülevõtmine

Vahepeal oli taas üles soojendatud Hansapanga ja Hoiupanga ühinemise teema ja seda vähem kui aasta pärast seda, mil Hansapank oli oma osaluse ära müünud Rootsi Sparbanken Sverige AB-le, mida täna tuntakse rohkem Swedbanki nime all. Analoogselt Hoiupangale oli Swedbank alguse saanud Rootsi hoiupankade süsteemist, mistõttu nii mõnigi hansapankur suhtus neisse mõningase üleolekuga. Lisaks oli Swedbankile müünud 7,4 protsenti talle kuuluvatest Hoiupanga aktsiatest ka Eesti Pank.

Hansapanga ja Hoiupanga ühinemise pressikonverents. Vasakult: Hannes Tamjärv ja Jüri Mõis (Hansapank), Aare Kilp ja Priit Haller (Hoiupank). Foto: Toomas Volmer

Vahetult enne emissiooni kuulus Swedbankile 19,9 protsenti, EBRD-le 17 protsenti ja Eesti Pangale 6,2 protsenti Hoiupanga aktsiatest.

«Mõis tuli ühel Hansapanga juhatuse koosolekul ootamatult selle ühinemisideega välja. Paljudele suure üllatusena, sest vähem kui aasta tagasi olime oma osaluse Hoiupangas maha müünud ja see tehing oli siis veel värskena meeles,» ütles Hansapanga üks asutajatest Hannes Tamjärv Peeter Raidlale raamatus «Eesti Kapitali ausammas» kümme aastat hiljem.

Juba novembris tegid Hansapanga juhid Taalile taas ettepaneku pankade ühinemiseks.

«Kõik käis väga kähku. Mind süüdistati algul ju selles, et mul puuduvat üldse tuleviku nägemine. Olime ju alles oma osaluse Hoiupangas maha müünud,» lisas Jüri Mõis. «Algul Taal ütles ära, aga siis tuli juba ise pakkuma. Sellest, et Hoiupanga bilansis oli juba sees Daiwa surmahoop, polnud meil veel õrna aimugi. Sealt need hilisemad jamad pihta hakkasidki,» lisas ta.

Osaluse suurus uues pangas ei olnudki peamine vaidlusteema. Hansapankurid tegid hoiupankuritele kiirelt selgeks, et ühinemine saab toimuda vaid börsihindade alusel. See andis ühinemiskursiks 63:37 ja jämeda otsa Hansapanga kätte.

Pärast Daiwa tehingu asjaolude avalikuks tulemist nõudsid mitmed hansapankurid uue ühinemiskursi määramist. Rain Lõhmus raius, et õige kurss on 70:30. Lõpuks leiti kursiks 65:35. Ehkki suuraktsionärid olid nõus ka Lõhmuse pakutud variandiga, kaotasid Hoiupanga aktsionärid võrreldes esialgse variandiga kaks protsendipunkti.

Kahe panga ühinemine või õigemini Hoiupanga ülevõtmine viidi lõpule 1998. aasta 20. juulil. Selleks ajaks oli Hoiupanga juhtkond juba vahetunud. Pressikonverentsil esindasid Hoiupanka Aare Kilp ja Priit Haller.

«Seega võib öelda, et kui ühinemist alustatakse Hansapanga vabatahtlikul ettepanekul, siis lõpule viiakse see juba Hoiupanga osaliselt pealesunnitud ettepanekul,» kirjutas oma raamatus Peeter Raidla.

Pärast pankade ühinemist omandas Swedbank võidupakkumises Hansapanga aktsiatele ning sai panga enamusosaluse.

Hansapanga täielikuks üleminekuks Swedbankile kulus veel kuus aastat. Need osutusid  Hansapanga ja selle aktsionäride jaoks kuldaastateks.

Allikad: Peeter Raidla, Eesti kapitali ausammas. Hansapanga asutajate lugu. 2007

Aivar Reinap, Hoiupanga kuulsusetu lõpp. «Luup» 29. november 1999.