Raivo Vare: me nagu ei tahakski uurida ega mõista

Kui Eesti keeldub heaolu tootmast, peame hakkama seda Kreeka kombel sisse laenama, ütles Raivo Vare saates «Otse Postimehest». Foto: Erik Prozes

Suuri äriprojekte ellu viia ja investeeringuid Eestisse meelitada on keeruline, kuna nende vastu leitakse alati kogukondlikke või poliitilisi argumente ning kohalikud omavalitsused ei ole investeeringute enda juurde meelitamisest huvitatud, ütles ettevõtja ja riigitegelane Raivo Vare saates «Otse Postimehest».

Puidurafineerimistehase projekti kuulsusetu hääbumise taustal – kas Eestis on üldse võimalik korda saata midagi suurt, ilma et häälekas vähemus selle nurjaks?

Puidurafineerimistehase eestvedajad sattusid kokku kolme vaimuga ja mitme õnnetusega.

Esimene vaim oli klassikaline «mitte minu tagahoovis». See on loomulik ning inimlik ja ka mulle ei meeldiks, kui minu tagahoovi midagi ehitataks. Aga siin on siiski mingid võimalused tasakaalu leidmiseks.

Teine on roheliste protestivaim, mis võtab Eestis üha rohkem tuure üles, mis on mõneti loogiline aga mõneti ka üle võlli minemas. Me ju kõik teame neid hõberemmelga-lugusid.

Kolmandaks sattusid nad kokku Tartu vaimuga – protestimeelse mõtteviisiga.

Kolmele vaimule lisaks sattusid nad kokku mitme õnnetusega. Esimene õnnetus oli see, et nad sattusid poliitilisse tsüklisse ehk meil pidevalt käivatesse valimistesse.

Teine õnnetus oli kindlasti konkurents, millest me ei taha rääkida.

Puitu välja vedavad sadamad olid vastu?

Puidurafineerimistehase vastu oli suur sektorisisene, logistikafirmade ja ka rahvusvahelise turu grupihuvi. Kui siit saab palgi odavamalt kätte, et see Soome viia, siis on ju soomlaste huvides, et see asi samamoodi edasi kestaks. Kõik see kokku viis selleni, et tselluloositehase ideed ei suudetud ellu viia.

Hirmutav on see, et need vaimud ja õnnetused ei ole unikaalsed, need on kogu aeg olemas olnud. Nad lihtsalt lõid kõik korraga välja.