Repliik: Bakuu on meie?
/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
2. jaanuar 2009, 19:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pakane paugutas aiateibaid, varesed langesid lennult surnutena lumme ja musta Volga mootor mürises õue peal oodates. «Bakuu on ju meie,» ütles sohver kojamehele enesekindlalt käega rehmates. Juhtivad seltsimehed pidasid toas nõu.
Kesktelevisiooni uudistesaade Vremja näitas täies pikkuses sm Brežnevi kõnet. Tudiseva Brežnevi ja tema kamraadide võim käis üle Bakuust ja sealt kandist pumbatavast Kaspia mere naftast. Viimasele autojuhi ümahtus viitaski. Bakuu on meie - järelikult võib kulutada. Las mootor mürtsub ja soojendab, pool sohvrile ja juhtivale seltsimehele, pool külmast vaevatud varestele.
Eilne bensiini hinna langus Eestis paneb mõtlema, kas Bakuu on taas meie? Kas vuristaks tagantjärgi maha suviste röövelhindade ajal sõitmata jäänud kilomeetrid? Loodan siiski, et hinnalangus ei jahuta tarbijais tärkama hakanud kokkuhoidlikust ja ei tõmba äkkpidurit säästlike tehnoloogiate arendamisele.
Õnn pole rahas, õpetab Odessa tarkusetera, vaid raha hulgas. Hoidliku õuele sõidab õnn, raiskaja hoovile Volga.