:format(webp)/nginx/o/2018/11/01/11540751t1hacd1.jpg)
Talv, vähemalt auto jaoks, on juba käes. Veel jõuad teha viimased ettevalmistused, et tulevate kuude jooksul liiklemine sujuv, mõnus ja tõrkevaba oleks.
Talv, vähemalt auto jaoks, on juba käes. Veel jõuad teha viimased ettevalmistused, et tulevate kuude jooksul liiklemine sujuv, mõnus ja tõrkevaba oleks.
Auto talvine ettevalmistus võib alata nii lihtsast asjast nagu päikseprillide viimisest autosse, lõpetades aku laadimise ja eelsoojendi paigaldamisega. Täpsemat nõu annab Toyota Baltic ASi tehniline spetsialist Lauri Ert.
Talupojatarkus ütleb, et auto aku laeb siis, kui sõit on pikem. Linnasõidutel ei suuda auto laetuse taset hoida ning aku ja selle laadimisseadmed on pidevalt ülekoormatud. Et tühjenev aku jõuaks laadida ka maanteel, peaks sõit kestma vähemalt 3-4 tundi järjest. Nii pikki otsi teeme harva.
Seega – tuleb akut lisaks laadida. Kui vilunud kõrv suudab aru saada, milline hääl viitab tühjenevale akule, siis enamasti meil sellist kõrva võtta pole. Kortermajas on aku laadimine üsna võimatu, eramajas on tarvis soetada spetsiaalne seade. Kui sa ostad uue auto, kasutad seda kolm aastat ja vahetad siis jälle välja, ei jõua alalaetud aku probleemiks saada. Kui sa aga sõidad kasutatud autoga, on regulaarne laadimine hädavajalik. Peamiselt linnas sõites tuleks akut laadida iga paari kuu tagant, et säilitada selle omadusi ja hoida tööiga mõistlikuna.
Minnes talvele vastu alalaetud aku ja ülekoormatud laadimissüssteemiga, võid ühel hetkel avastada end autost, mis ei käivitu, mille aku on õhtal ja laadimissüsteem (generaator ja selle käitusrihmad) väsinud.
Kui aku on tühi ja auto ei käivitu, tulevad ühe esimese lahendusena meelde «krokodillid». Küsides nendega abi oma naabrilt, peaks suhtuma mõistvalt sellesse, kui ta su aitamisest keeldub. Miks ometi?
Mõtle koolifüüsikast tuntud ühendatud anumate seadusele. Kui üks purk on täis ja teine tühi, juhtub neid ühendades see, et mõlemad täituvad võrdsel hulgal nt veega. Kasutades «krokodille», toimub ühelt poolt kontrollimatu tühjenemine ja teiselt kontrollimatu laadimine. Tänapäeva autode peent elektroonikat arvestades, võtavad mõlema auto kasutajad tarbetu riski, mis võib hiljem kalliks maksma minna. Odavam on käia teeninduses akut laadimas, kui häda käes, kutsuda autoabi või kasutada sel päeval ühistransporti.
Hädakäivitus on mõistlik, nagu nimigi ütleb, kasutada ainult häda korral. Näiteks siis, kui teele jäänud autos abi oodates on oht alajahtuda.
Liiklusseadus ütleb, et me peaks enne iga sõidu algust kontrollima, kas valgustusseadmed töötavad. Nii lähi-, kaug-, kui udutulelaternad on reguleeritavad ning aja jooksul nende loodava valgusvihu kõrgus muutub. Kui nad näitavad liiga lähedale, kahaneb eeskätt sinu nähtavus. Kui jällegi liiga kaugele, siis lisaks vastutulijate pimestamisele kahaneb ka sinu nähtavus, sest valgusjõud jaotub suuremale alale. NB! Kõrgemale projitseeritud valgusvihk loetakse ülevaatusel oluliseks rikkeks või puuduseks, mille esinemine eeldab korduvülevaatust. Usun, et see on piisavalt ilmekas näide.
Et tulede kõrgusega on midagi valesti, annavad enamasti sulle vilgutamisega märku kaasliiklejad. Sellesse ei tohi suhtuda kergekäeliselt, kuna kõige mustema stsenaariumi korral võid vastutulijat pimestada ja põhjustada õnnetuse.
Kui oled aritmeetikas tugev, võid mõõdulinti kasutades ja valgusvihu langemisnurka arvestades (märgitud laternale) mõne seina peal oma auto lähitulede tekitavat vihku mõõta, aga mõistlikum on seda lasta teha ikkagi spetsialistil.
Avastades tööea lõppu jõudnud lambi, tuleb see kindlasti vahetada sellise vastu, mida näeb ette sõidukitootja (info omaniku käsiraamatus). See kehtib ka tagumise registreerimismärgi tule laterna lampide puhul.
Kui otsustad ikkagi ise selle lihtsana näiva töö ette võtta, varu omale vaba päev. Ja parem oleks, kui teise veel, et millegi untsumineku korral tegeleda tagajärgedega. Oleme näinud küll ja veel kliente, kellel on vahetamise käigus kukkunud pirn laternasse või uppunud kereõõnsustesse ja ta pole seda kätte saanud, rabistamise tulemusena on miskit ära rikutud või unustatud kinnas kätte panna ja end ära määritud või kriimustatud.
Auto valgustusseadmete kasutamise puhul on levinumaid vigu udutulede kasutamine. Need on disainitud olema tõhusad kiirusel kuni 40 km/h ja juhul, kui nähtavus udu või muu ilmastikuolu tõttu tõesti äärmiselt vilets ja lähituled peegeldevad liiga tugevalt tagasi. Sõites maanteel 90 km/h ja kasutades udutulesid, on see sama hea, kui internetis anonüümselt kedagi sõimata.
Autod ja helkurid seostuvad eeskätt sellega, et jalakäija oleks sõidukis viibivale inimesele nähtav. Meil on 4 kuud pimedat aega ning enamasti põrkerauas ja tagatuledes asuvad helkurid peavad selle aja jooksul olema kindlasti puhtad ja nähtavad.
Talvisel ajal on tänavatel pori ja mustust rohkem kui muidu, mis tähendab, et oma autot tuleb sagedamini pesta. Enne talvehooaega võiks kaaluda ka püsivaha või uue(ma) auto puhul keraamilise katte pealekandmist. Viimane võib kaitsta isegi parklates sageli juhtuvate uste või ostukärude põhjustatud kriimude, kuid eeskätt mustuse eest.
Keraamilise katte pealekandmise jaoks on tarvis auto välispind eelnevalt äärmiselt põhjalikult puhastada, mistõttu vanemate autode puhul võib see osutuda kulukamaks kui toode ise. Püsivaha ülesanne on täita mikroskoopilised kriimud ning kaitsta välimist värvi/lakikihti. Preemiaks annab ta auto värvikihile tagasi sügavuse ja läike. Küll aga on vaha pehme ja korjab endasse kergemini kõike lenduvat. Kuna tegu on pehme kattega, siis oleks mõistlik iga aastaaja vaheldudes autot vahatada püsivahaga.
Eesti oludes, kus lisaks keerulistele ilmaoludele, peab auto kere hakkama saama ka teele pritsitava keemiaseguga, tuleks kõigi autode põhja kaitsta korrosiooni eest. Paraku teeb seda Eestis ilmselt alla 1% kasutajatest.
Klaasipuhastajaid peaks vahetama iga 10 000 kilomeetri järel. Nende pühkimisvõime kahaneb sujuvalt ja tööea lõppemisest annavad märku pühkimise järel klaasile jäävad peenikesed triibud, mis pikkamööda muutuvad aina jämedamaks.
Talvehommikuti käib kortermajade parklates kõvem ragistamine, sest öö jooksul alla tulnud sademed on soojale esiklaasile jäätunud. Hooliv autoomanik kasutab kaabitsat minimaalselt, sest kraapimine rikub tuuleklaasi ja see omakorda vähendab nähtavust.
Mõistlik on oodata, kuni ventilatsioonisüsteem jää sulatab ja see siis harjaga ära pühkida. Või kasutada toetuseks erinevaid jääsulatusaerosoole ehk de-icererid (hoia seda toas, mitte autos!). Klaasipuhastajate seisukohalt on surmav nende kasutamine jää ja jäätunud lume pühkimisel.
Salongi piisav soojendamine ja ventileerimine on vajalik ka selleks, et ei tekiks aknale aur. Ohtlikult tihti näeb linnapildis „tankijuhte“, kellel on puhtad vaid kitsukesed „laskeavad“ kas siis alles sulava jää või salongist tekkinud auru tõttu.
Talve hakul tuleks veenduda ka selles, et ventilatsiooniseade toimib ning salongiõhufilter on puhas. See tagab salongis puhta õhu ning jalatsite ja riietega sissetuleva niiskuse kuivatamise.
Rahvatarkus ütleb, et kes korra eelsoojendit proovinud, see ilma elada enam ei saa. Järelturul müüakse nii kütuse (ja seega ka aku) baasil töötavaid eelsoojendeid kui ka 240V vooluvõrgust toimivaid seadmeid. Esimese puhul kaasneb täiendav koormus akule, teisega on tarvis ühendamist vooluvõrku, kuid nende kasutamine muudab elu märgatavalt mugavamaks.
Eelsoojendit võiks hakata kasutama juba siis, kui temperatuur langeb alla 10 kraadi, et toetada mootori jaoks kergemat käivitumist. Ehk septembrist aprillini. Ka sooja autosse on siis juba üsna mõnus istuda. Vooluvõrgust töötavate eelsoojendite kolmas pluss on võimalus laadida 12V akut.
Kui sa oled katuseraami korra paigaldanud, ei tähenda, et see oleks igavene. Kui suve jooksul on jalgrattaid edasi-tagasi tõstetud, peaks sügisel kindlasti kontrollima, et kinnitused oleks korralikult fikseeritud ja lukud toimivad.
Talvel katuseboksi kasutades tuleks see maha võtta siis, kui on teada, et nüüd mõnda aega sellel kasutust pole. Boksi tõttu ei pruugi auto mahtuda mõnda maa-alusesse parklasse, jääda pesula ukse taha ning kõige tipuks kulutab see täiendava tuuletakistuse tõttu eeskätt maanteesõidul kütust.
Kasutades autot tavasõitudeks, ei ole kummimatte üldse tarvis. Nendele võiks mõelda siis, kui müttad maastikul. Tekstiilmatt imab jalgadega toodud lume ja vee endasse ning kuivatab välja. Kummimatile tekib esmalt loik ja siis jää, sulades määrib see jalatsid ja püksid.
Talvise klaasipesuvedeliku võiks autosse kallata juba septembris, sest puulehtede värvumisega samal ajal kipuvad ka ööd krõbedaks. Hobiautodesse ei tohiks suviseid vedelikke üldse panna. Jahutusvedelikuga kasutaja üldiselt ise kokku ei puutu, kuid hoolduses käies peaks ta veenduma, et selle külmakindlust kontrollitakse.
Kinnikülmunud uksetihendid on üsna tavaline nähtus. Selle vastu aitab vesi ja seep. Aja jooksul koguneb tihenditele mustust, selle külge ja vahele ka niiskust. Kõige selle tulemusena avastadki ühel hetkel, et uks külmaga lahti ei tule. Erinevate määrete kasutamine soodustab mustumist, sest salvestavad igasugu peenikese sodi endasse. Kui oled puhastamise käigus märganud uksetihendit, mis on praguline või puudu, siis lase see vahetada uue vastu ja ära peta ennast.
Suvel, kui päike käib kõrgelt, aga on ere, on päikseprillid üsna loomulik valik. Veel olulisem on neid kasutada talvel, kui päike käib madalalt, sest püsib kokkuvõtte isegi pikemat aega kõrgusel, mis autojuhti häirida võib. Kui klaas on ka kraabitud ja määrdunud, on valmis eriti kehv komplekt. Seepärast ära kogu ka päiksesirmi taha pabereid või muud sodi. Sul läheb sirmi vaja!
Kui avad uksi võtmega ja ühel hommikul on lukk kinnijäätunud, pole õlianuma imetlemisest jäätunud klaasi tagant mingit kasu.