Gaspar Šabadi vastus Britt Järvetile: sisuks ei olnud tulevikku vaatav arvumusavaldus, vaid hoopis ood paigalseisule

Gaspar Šabad. Foto: Sander Peterson

Valimiseelsel perioodil on paratamatu, et ratsionaalset arutelu kipuvad varjutama loosungid. Nõnda oleks pidanud olema julgustav lugeda 21. septembril ilmunud Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhi Britt Järveti arvamusloost, et EÜL on haridusmaastiku küsimuses otsustanud «võtta endale müüdimurdja rolli». Kaasati küll mitmeid fakte, aga sisuks ei olnud tulevikku vaatav arvamusavaldus, mida julgeks oodata üliõpilaste katusorganisatsioonilt, vaid hoopistükis ood paigalseisule, kirjutab Nõmme linnaosakogu liige Gaspar Šabad (RE).

Sõnum oli selge – Eestis on kõik hästi ja midagi muutma ei pea! Tehtud avaldus tähendas vastuseisu sisulisele arutelule, mida kõrgharidusmaastik tungivalt vajab. Olgugi et nii nagu inimene, õpib ka riik terve elu. Erinevate valitsuste tehtud otsused, asjatundjate soovitused ja välisriikide praktika on kõik siinkohal abiks. Tooks teile välja kolm anglofoonset lähenemist.

The Land Down Under

Alustan Austraaliast, mille õppetoetuse süsteem on keeruline, kuid huvitav. Õpilastel on võimalik taotleda Austraalia Ühenduse toetatud õppekohta (Commonwealth supported place). Kusjuures taotluse esitamine on võimaldatud lisaks austraallastele ka Uus-Meremaa ja Austraalia elamisluba omavatele abiturientidele. Toetatud õppekohtade plaani alusel katab Austraalia valitsus osaliselt riiklikes ülikoolides läbitavate ainepunktide maksumuse. Ülejäänu tuleb maksta tudengitel ja tasumisele kuuluva protsendi määravad ülikoolid.

Toetatud õppkohad kehtivad ka kindlatele riikliku tähtsusega ametikohtadele eraülikoolides, näiteks õenduses või pedagoogikas. Riigipoolse toetatud õppekoha saamise tingimus on, et õpilase omaosalus on tasutud enne õppeaasta algust.

Õpilase kulule jääv omaosaluse summa on jagatud kolme kategooriasse ja võib vastavalt kursusele varieeruda 6444 – 10 754 dollari vahel aastas. See õppetasu võib õpilane maksta omast taskust või kasutades tabavalt nimetatud HELP (Higher Education Loan Programme) õppelaenu programmi, mida administreerivad ühiselt Austraalia maksuamet ja haridusministeerium. HELP-õppelaenu programm jaguneb omakorda kaheks: 

• HECS-HELP õppetoetuse tingimused on võrdlemisi lihtsad ja kättesaadavad valdavale enamikule õpilastest. Eelduseks on, et oled täiskoormusega õppes ja saad toetust toetatud õppekoha skeemi (CSP) alusel. 
• FEE-HELP selles programmis osalemiseks peab tudeng olema läbinud vähemalt 50 protsenti varasematest FEE-HELPi rahastatud õpingute kursustest. Programm on suunatud eraülikoolidele ja avatud õppes käivatele tudengitele ja seetõttu on ka tingimused mõnevõrra keerukamad.

Tuleb täheldada, et riiklik õppelaenu süsteem on arvestatav kulutus. 2016. aastaks oli Austraalia valitsusele õppelaenudest kogunenud maksuvõlg 60 miljardit dollari ja prognoositavaks laenude suuruseks 2026. aastal on 180 miljardi dollari. Laenude kogusumma kontrolli all hoidmiseks jõustub 2020. aasta 1. jaanuaril Austraalia Liberaalide kehtestatud piirmäär, mille alusel on lubatud enamikus teaduskondades kuni 104 440 dollari suurune võlg (150 000 dollarit arsti- ja veterinaarteaduskonnas) inimese kohta.

Keep Calm and Carry On

Ühendkuningriigis on tudengitel võimalik riigi haridusministeeriumi poolt rahastatud sihtasutuse Student Finance UK kaudu igal aastal taotleda kuni 9250 naela õppemaksumuse ja kuni 9963 naela elamiskulude katteks.

Student Finance UK vastutusalaks on laenude väljastamise ja korjamise protsess. Mõningate tingimustega kehtib praegu sama võimalus ka Euroopa Liidu liikmesriikidest pärit õpilastel. Kui õppelaen on kõigile Euroopa kodanikele avatud, siis elamiskulude lisaavaldus eeldab vähemalt viieaastast elamist Ühendkuningriigis.

Sihtasutuse poolt väljastatavate numbrite järgi jääb bakalaureuse lõpetaja kanda keskmiselt 40 000-naelane võlakoormus. Samas on tegemist võlaga maksumaksjale. Eelduseks on, et laenates riigilt mitte erasektorist on tagasimaksete osas võlgniku kohtlemine inimlikum ja tööturule sisenedes mitmekordistub kõrghariduse omandamisse investeeritud summa. Riik täidab oma kohustust toetada noori enesetäiendamisel, tudengid saavad muretult maailmaklassi hariduse kätte ning laenude tagasimaksete algus on määratletud 25 000-naelase sissetuleku alampiiriga. Jättes kõrvale kaasaskäiva liigse paberlikkuse ja asjaajamise venimise, paistab kõik roosiline.

Tänaseks küündib valitsusele võlgnetav laenude summa 105 miljardi naelani, millele lisandub igal aastal miljonile õpilasele minev 16-miljardiline rahasüst. Briti valitsuse prognooside kohaselt maksab laenusumma tagasi ainult 30 protsenti lõpetanutest.

Kindlasti on ka neid õpilasi, kes ei jõua laenusummat tagasi maksta. Sellegipoolest takerdub praegu sihtasutuse võimekus efektiivselt tagasimaksetega tegeleda valdavalt organisatsioonisisese ja ministeeriumi osakondade vahelise bürokraatia taha, mis paratamatult riigi osalusel juhitavates ettevõtetes või organisatsioonides sisse poeb. 

City on a Hill

Võimalikke lahendusi leidub isegi Euroopas demoniseeritud Ameerika Ühendriikides, keda kajastatakse kõrghariduse osas tihti õudusega kui kapitalismi ja erahuvi mängumaad. Heaks näiteks edukast lahendusest on üleriigiliselt pakutav nn. «529 Plan», mis võimaldab lapsevanematel ettemaksega tasuda oma võsukeste hariduse eest.

Antud seadus pakub soovijatele kahte lahendust:

• Prepaid Tuition Plan - sellega avaneb lapsevanemal võimalus osta selle aasta hindadega kindlas koguses ettemakstud ainepunkte.
• Education Savings Plan - madala riskiga investeerimiskonto, mille dividende kasutatakse hariduse omandamisega seonduvate kulude katteks (nt. õpe, majutus jne.). Alates 2018. aastast saab raha kasutada ka põhihariduse ja lasteaia katteks.

Floridas on seni osariikide edukaim ettemaksuga õppeplaan, tänu millele on ülikooli läbinud 450 000 osariigi õpilast. Prepaid-plaan võimaldab lapsevanematel osta kuni 120 ainepunkti kõigis Päikesepaiste osariigi poolt rahastatud ülikoolides. Sissemakse võimalused hakkavad 47 dollarist kuus ja olukorras, kus ostetud ainepunkte jääb üle, võib neid kanda järgmise lapsele kontole või välja võtta.

Tegemist on muidugi ainult ühe viisiga oma lapse hariduse eest tasuda, millele lisandub loendamatu ülikoolide, era- ja kolmanda sektori fondide ning osariigi poolt pakutavate stipendiumite plejaad.

Floridast rääkides ei saa jätta tegemata üht kõrvalepõiget. Osariigi haridusameti kodulehe lõpus jäi silma väike, kuid oluline sõnakasutuse nüanss - «needs of our customers» (meie klientide vajadused), mis kõrghariduse kontekstis täiesti omaette arutelu väärib. Kas kohalik omavalitsus ja riik näevad kõrghariduses noori kodanike või klientidena, kujutab endast keskset, aga eraldiseisvat arutelu.

A World of Opportunity

Seni on välja toodud ainult kolme eri riigi kõrgharidussüsteemi rahastusmudelid. Mitu korda vähem, kui on Eestil diplomaatilisi missioone ja liitlasriike, kellega me juba praegu vahetame teadmisi. Siiski näeme, et ka sellise väikese kogumiga leidub juba palju võimalikke, omavahel vastandlikke lahendusi kapitali kaasamiseks õppetasude katmisel.

Tasuta kõrgharidus, nagu ka sotsiaal- ja tervishoiusüsteem, jäävad igas valitsuses möödapääsmatuteks kuluallikateks. Konkurentsivõime hoidmise poolest jääb riigi vajaduseks ka õppuritele kvaliteetsele kõrgharidusele parima ligipääsu tagamine. Siinkohal – pidades meeles aegumatut tõsiasja, et tasuta lõunaid pole olemas – on igati õige küsida «kes maksab?» ja «kuidas annaks paremini?» 

Loodan siiralt, et üliõpilaskondade liit, tudengite kõrgeima esindusorganina, osaleb haridusteemalistel aruteludel, kuid erapooletult. Arvamusavalduses endile «kallutatud arvamuste» müüdimurdja rolli omistamises peitub kindel absurd. Kuulutada iga status quo’st erinev ettepanek müüdiks, mida julgelt murdma hakatakse, ei ole nooruslik innovatsioon, vaid stagnatsiooni soosiv peenhäälestamine.