/nginx/o/2009/06/04/189370t1h6034.jpg)
Nagu jalgpallis, on iga Euroopa riik ka rahanduses oma koondisega väljas. Läinud aastal andis üksmeele puudumine teravalt tunda, süvenevat võlakriisi võimendas rahandusministrite rivaliteet ja vaidlemine. Pole siis ime, et maailm ei mõista, kes kelle poolel mängib.
Financial Times reastas ELi rahandusministrid juba kuuendat korda. Üritasime selgitada bloki 19 peamise majanduse parima mängija. Jälgisime, kuidas nad palli valdasid ja millisel määral nad ülejäänud meeskonnaga arvestasid. Lugesime kokku omaväravad, mõõtsime majanduslikke saavutusi ning jälgisime kõige kriitilisemate kaasaelajate – kapitaliturgude – reaktsiooni.
Kontinent on majanduslanguse veerel, võlaturud nõiakeerises, investorid muretsevad euro elu pärast – suuremat pinget annab otsida.
Kommentaatoritel oli kriitika põhjuseid jalaga segada. «Kolkalikud ja kohmakad poliitikud ei väsinud mõistlikke kriisilahendusi nurjamast,» ütles konsultatsioonifirma Re-Define’i juht Sony Kapoor, kes meie 7-liikmelises žüriis kaasa lõi. Kandidaadid lasid tänu oma «kollektiivsele hooletusele kontrolli alt välja kriisi, mis ei olnud iseenesest lootusetu».
SEB panga vanemanalüütik Robert Bergqvist andis tänavu kõigile madalamaid punkte, kuna «ministrid ei mõistnud ja olid naiivsed võtmeliste küsimuste suhtes, olid nii üksikult kui kollektiivselt halvad otsustajad ega suutnud koordineerida kommunikatsiooni, kuigi tegemist on kõige rängema majandusolukorraga alates 1930. aastatest».
Michael Heise Saksa kindlustusfirmast Allianz on kahevahel: kas anda kõikidele lisapunkte «lihtsalt selle eest, et nad tulejoonele astusid», või tuleks «kogu seltskond kollektiivselt hukka mõista».
Ühesõnaga: suurima punktisumma sai kokku Anders Borg Rootsist – parim majandusväravate lööja, kuigi väljastpoolt eurotsooni.
«Borg suutis hajutada analüütilist udu mitmetel rahvusvahelistel kohtumistel, tema täht lõi üha eredamalt särama,» ütles UniCrediti vanemanalüütik Erik Nielsen.
Borgi kiideti selle eest, et ta märkas varakult vajadust tugevdada panku ning selgitas taktitundeliselt, mida Euroopa võiks õppida Rootsi 1990. aastate panganduskriisist. Rootsi majandusel läks 2011. aastal erandlikult hästi – paljuski tänu varasematele reformidele ja mõistlikule eelarvepoliitikale. Mida märkasid ka finantsturud.
Pettunud ministrid võivad nüüd hüüda: viga! Loomulikult olid kohtunikud subjektiivsed, see on paratamatu. Ja meie otsust ei tohiks võtta liiga tõsiselt. Euroopa rahanduspealike reastamine on raske – ka julma jalgpallimatši vilistamine on selle kõrval lapsemäng.
Sest neil, kes pärisid eelkäijate jamad või kogesid kaasministrite koostöövõimetust, oli raskem. Oma hinnangus ei lähtunud me tänavu aga niivõrd plaanitud kärbetest, kuivõrd riigirahanduse edusammudest ja majanduskasvust. Sest olgem ausad – raskes seisus riik ei ole just parim eeskuju.
Nagu tabeliseis näitab, on viimased 12 kuud on olnud dramaatilised. Möödunud aasta punane latern Iirimaa on teinud tugeva tõusu. Koos portugallasest ametivenna Vítor Gaspariga sai iirlane Michael Noonan kiita sitkuse eest keset suuri väljakutseid. Pärast punktide kokkulugemist on kaks ministrit juba ametist lahti (saamas), režiimimuutuse tõttu: itaallane Giulio Tremonti ja hispaanlanna Elena Salgado.
Päris põhjas punnitab kreeklane Evangelos Venizelos – nagu ta majanduski. Suure pettumuse valmistas meile Prantsuse minister François Baroin. Sealse valitsuse nõunik, Conseil d'Analyse Economique’ liige Jacques Delpla ütleb, et eelkäija (ja IMFi etteotsa suundunud) Christine Lagarde’i valguses osutus Baroin ülimalt kahvatuks.
«Baroin näeb üha rohkem välja nagu too õnnetu Raymond Domenech, kes meie jalgpallimeeskonnaga 2012. aasta MMil ämbrisse astus,» kurdab Delpla.
Aga ärge telekat kinni pange: riigirahandus on nagu sport, hooajad pole vennad.
Copyright The Financial Times Limited 2011.