Kolm põhjust, miks Eesti pensioniraha sulab

Sula, jääpurikas. Foto: KÜLLIKE ROOVÄLI / PM SCANPIX BALTICS

Eile selgus, et eestlaste pensioniraha sulab. Nimelt, Eesti pensionifondide reaaltootlus oli eelmisel aastal -0,1 protsendiga nn rikaste riikide klubi ehk Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) liikmesriikide tagantpoolt teine tulemus ning jääb seega alla inflatsioonile.

Pensionifonde kritiseeritakse kolmel põhjusel, millest ühe oli seadusandja juba sisse kirjutanud, teine on inimeste ebarealistlikud ootused ning kolmandaks fondijuhtide kehv töö, kirjutas Postimehe majandusajakirjanik Tõnis Oja juba oktoobri alguses ning pani oma ennustusega täppi. Loe järgnevalt, miks Eesti pensionifondid nii nigelad on.

Mõne nädala pärast peaks ilmuma Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) järjekordne raport pensionifondide tootluste kohta liikmesriikides, mis ilmselt näitab taas meie pensionifondide kehvi tootlusi ja kuulumist heal juhul keskmike, reaalselt pigem autsaiderite hulka.

Raport koostatakse 2017. aasta tootluste põhjal. Pensionifondide üldindeks EPI kerkis eelmisel aastal 3,7 protsenti, lüües napilt inflatsiooni, mis tähendab, et pensionifondide keskmine reaaltootlus jääb selle raporti kohaselt heal juhul nulli, pigem aga miinusesse.

Igal juhul on inimesed oma pensionifondide tootlustega rahulolematud, mistõttu on läinud omamoodi võistluseks, kes praegust pensionifondide süsteemi ja fondivalitsejaid krõbedamate sõnadega kritiseerida suudavad. Praegu on juhtpositsioonil süüdistus, et tegemist on püramiidskeemiga. Ka rahandusministeerium ei ole rahul fondide tootlustega ning püüab fondijuhtide motivatsiooni tõsta edukustasu võtmise lubamisega.

Pensionifonde kritiseeritakse kolmel põhjusel, millest ühe oli seadusandja juba sisse kirjutanud, teine on inimeste ebarealistlikud ootused ning kolmandaks fondijuhtide kehv töö. SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel nentis hiljuti ühel avalikul arutelul, et pärast iga suuremat kriisi või krahhi kiputakse turge reguleerima liialt tugevalt riskide takistamise poole. Riskide võtmise takistamine on ka üks oluline põhjus, miks meie pensionifondide tootlused nii kehvad on.

Nimelt toimus pensionireform vahetult pärast sajandivahetust, kui ametnikel oli veel meeles Venemaa finantskriis üheksakümnendate lõpus ja internetimulli lõhkemine sajandi esimesel aastal. Seetõttu olid ka pensionisüsteemi loojad hästi ettevaatlikud ning fondidesse investeerimisel kehtestati suured piirangud.

3 mõtet

• Algselt kehtestatud suurte investeerimispiirangutega pensionifondide kehvad tootlused oli seadusandja juba sisse kirjutanud.
• Võimalus teise sambaga liituda juba 1947. aastal sündinutele ei olnud hea mõte.
• Pärast finantskriisi on pensionifondide juhid küll näinud riske, aga mitte piisavalt võimalusi.

Kõige olulisem neist oli kuni 2010. aastani kehtinud piirang, mis lubas investeerida aktsiatesse vaid kuni 50 protsenti portfellist. Aktsiaturgude ajalooline tootlus on olnud keskmiselt kaheksa protsenti aastas, mis tähendab, et teise samba progressiivsete fondide tootlus sai olla vaid pool sellest. Tallinna börsi senine ajalooline tootlus on küll kõrgem (umbes 18 protsenti aastas), aga meie börs on pensionifondide suuremahuliste investeeringute jaoks ehk liiga volatiilne ning pärast Hansapanga ja Eesti Telekomi lahkumist ei olnud ka piisavalt suuri börsiettevõtteid, kuhu investeerida.

Tõsi, alates 2010. aastast võivad pensionifondid investeerida kuni 75 protsenti aktsiatesse (agressiivsed pensionifondid), mis tõstis potentsiaalset tootlust paari protsendipunkti võrra, aga see võimalus on olnud vaid kaheksa ja pool aastat. Rahandusministeeriumist kooskõlastusringile saadetud seaduseelnõu kohaselt võivad pensionifondid hakata investeerima kuni 100 protsenti aktsiatesse.

Asi seegi, aga 1983. aastal sündinute ehk esimese aastakäigu jaoks, kellele teine sammas on kohustuslik ja kes on täna 35-aastased, on pensionifondide tootlused juba kaheksa kuni 16 aastat olnud võimalikust potentsiaalist kuni poole väiksemad. See aga tähendab, et 65-aastaseks saamisel on nende pensionivara ainuüksi sellel põhjusel kümneid tuhandeid eurosid väiksem kui võiks olla siis, kui puhtaid aktsiafonde oleks lubatud algusest peale.

Pensioniealiste ja selle lähedale jõudvaid inimesi pahandab, miks teine sammas häbematult vähe lisapensioni annab. Enam kui viisteist aastat tagasi lubati ju reklaamides, et pensionifondidega ühinenud inimesed võivad veeta oma pensionipõlve koos Andrus Veerpaluga mõne sooja mere ääres peesitades.

Investeerimine pensionifondi on pikaajaline, õigemini ülipikaajaline investeering, mistõttu sobib alustamine noortele inimestele. Seadusandja poolt oli tark teha teise samba pensionifondid kohustuslikuks 1983. aastal sündinud tol ajal 18-aastaseks saanud inimestele ja noorematele.

Ei olnud aga hea mõte lubada teise sambasse investeerida juba 1947. aastal sündinud inimestel. Selle vanusepiirangu oleks pidanud tooma vähemalt kümme, võib olla isegi 15 aastat lähemale, sest praeguseks pensioniikka jõudnud ja jõudvatele inimestele jäi pensionivara kogumiseks liiga vähe aega.

Teise sambaga liitunud inimesed maksavad teise pensionisamba fondi otse ja riigieelarve kaudu igal kuul kuus protsenti oma palgast, mis tähendab, et juhul kui inimese palk ei muutu, kuluks tal aastapalga kogumiseks teise samba fondi 16 aastat ja kaheksa kuud. Kui sel aastal pensioniikka jõudev inimene oleks saanud igal aastal täpselt Eesti keskmist palka, oleks tema panus teise samba fondi tänaseks veidi alla 9000 euro ehk 61 protsenti tema praegusest aastapalgast. Mediaanpalga puhul oleksid vastavad numbrid 6600 eurot ja 74 protsenti. Siia tuleks lisada fondijuhi teenitud summa, aga kuna kõik nõustajad on soovitanud selleealistel valida konservatiivsed fondid, siis võib arvata, et kasvatada pole fondijuhid nende pensionivara suutnud suurt mitte midagi.

Igasuguse investeerimise, nii ka pensionifondide edukuse kõige olulisem tegur on investeeringute juht. Ehkki sisuliselt on investeerimine tuleviku ennustamine, saab finantsturgudel osalemisel seda siiski teha ja teinekord väga edukalt.

Mõne kuu pärast saab täis kümme aastat aktsiaturgude vähemalt poolsajandi pikimast tõusvast ehk pulliturust. Paraku pole meie pensionifondide juhid suutnud seda võimalust eriti ära kasutada.

Küsimus ei ole ainult pensionifondide juhtides, vaid meie finantseerimisspetsialistides tervikuna. Swedbanki privaatpanganduse juht Sven Jürgenson ütles kevadel toimunud kliendiseminaril, et kaks kolmandikku privaatpanganduse klientide varast seisab pangakontodel hoiustena. SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel ei soostunud täpset numbrit ütlema, aga kinnitas, et ka nende klientide varadest moodustavad hoiused väga suure osa.

Privaatpanganduse kliendid ei ole tavalised inimesed. Enamik on ettevõtjad, aga ka muul moel väga kindlustatud inimesed, kellel on sääste kas palju või väga palju. Ja nagu selgus, istub suurem osa nende säästudest deposiitidena teenides mitte midagi! Kliendid peaksid küsima oma nõustajatelt, halduritelt, spetsialistidelt: «Miks te pole mulle head nõu andud? Miks te lasite mu rahal seista ja ajas oma väärtust kaotada, samal ajal kui minu kolleegide-konkurentide säästud Soomes, Rootsis, Euroopas, Ameerika Ühendriikides muudkui kasvavad?»

Ma ei tea, mida nad sellisele küsimusele vastaksid, kuid üks võimalikest selgitustest oleks, et meie pankade portfellihaldurid ja nõustajad on kogu finantskriisi järgsel ajal väga konservatiivsed ehk teisisõnu pelglikud ning selles on meie investeerimismajade vahel üsna suur üksmeel.

Olen jälginud meie finantsspetsialistide avalikke ja poolavalikke väljaütlemisi väga kaua ning mulle on mulje jäänud, et suurem osa neist mõtleb üsna ühtemoodi ning järelikult paigutavad oma klientide vara sarnaselt.

Enne finantskriisi oli nende narratiiv Kesk- ja Ida-Euroopa (KIE) ning konvergents, mille tõttu kasvasid need majandused arenenud riikidest kiiremini. Ühest küljest oli see kõik õige. Võtame kas või Tallinna börsiindeksi, mis kerkis sajandivahetusest kuni 2007. aastani umbes 30 protsenti aastas. Teisalt aga ei osatud või ei tahetud arvestada, et tegemist on ka riskantsete turgudega. Sajad investorid mäletavad valusalt tänaseni, kui entusiastlikult müüs Swedbanki privaatpangandus kurikuulsaks saanud Rumeenia maatükke.

Õppetund osutus aga üle ootuste karmiks. Ehkki finantskriis algas ja selle peapõhjus oli Ameerika Ühendriigid, kukkusid Kesk- ja Ida-Euroopa turud märkimisväärselt rohkem kui USA ja teised arenenud turud – Tallinna börs näiteks 77 protsenti.

Nüüd on aga olukord vastupidine. Pärast finantskriisi räägivad meie finantsspetsialistid peamiselt ainult rahatrükist, globaalsest võlakoormuse kasvust, varade kõrgetest hindadest ning nendest tulenevatest riskidest. Jälle, see kõik on õige, aga peaaegu üldse pole siinsetelt spetsialistidelt kuulda olnud sellest, et USA ettevõtete bilanssides on poolteist triljonit dollarit vaba raha, et börsiettevõtted tagastavad aktsionäridele dividendide ja oma aktsiate tagasiostude näol rekordilisi summasid, jne, jne.

Meie investeerimismajad näevad küll riske, aga pole näinud võimalusi, mida turud seni pakkunud on. Võimaluste nägemise puudumise ja ülemäärase ettevaatlikkuse tulemuseks on see, et teise samba agressiivsete fondide ühe aasta tootluste eesotsas on indeksifondid, mis järgivad turge automaatselt. Aktiivselt juhitud fondide, mis valitsemistasude järgi peaksid nagu olema nn premium-tooted, tootlused sörgivad aga neil sabas. (Indeksifondid on tegutsenud meil veidi üle aasta ning pikema perioodi tootlusi neil veel ei ole.)

Aga nagu ütleb telepoereklaam, see pole veel kõik. Progressiivsete pensionifondide kümne aasta tootluste eesotsas on kindlalt Luminori pensionifond A. Luminori fonde ei juhita aga siit, vaid seda teeb fondijuht Olli Enqvist Soomest. Ilmselt on tema nägemus meie omade enam-vähem konsensuslikust täiesti erinev ja sealt ka paremad tulemused.