Aga siinkohal lõpetan viitamise reaalsete inimeste ja sündmuste analoogiale ning siin ja edaspidi kirjutan sellest, millised protsessid panganduses, aga ka ühiskonnas tervikuna tol ajal käimas olid. Tõsi, Hansapanga ajaloost ei saa siiski ei üle ega ümber.
Eelmise sajandi viimane kümnend (võib olla ka kahetuhandete esimesed aastad olid) Eesti panganduses, aga võib olla ka maailma pangandusajaloos unikaalsed – vähem kui 15 aastaga kujunes olematust pangandusest meie praegune pangandussektor, mis ühe väheste riikidena maailmas elas möödunud finantskriisi üle suhteliselt valutult ja ilma maksumaksja abita.
Aga panganduse algus oli eklektiline ning seda õhkub ka seriaali esimesest osast.
Sarja esimeses osas on sündmuste keskmes maaklerite kauplemisruum. Kui täna võime öelda, et Eesti finantsturg on peaaegu surnud, siis üheksakümnendatel aastatel oli tegevus vilgas ehkki kaubeldavad summad olid tänapäeva mõistes üsna väikesed. Kaubeldi peamiselt valuutade ja aktsiatega (eriti pärast Tallinna börsi tekkimist 1996. aasta suvel), aga ka teiste finantsinstrumentide, muuhulgas ka tuletisväärtpaberitega. Majanduslehes Äripäev ilmus igal päeval valuutakommentaar, kust said lugejad teada, kuidas suuremate valuutade, USA dollari, Saksa marga ja Jaapani jeeni kursid üksteise suhtes liikusid. Samas kommentaaris oli toodud ka kulla ja hõbeda hindade liikumised.
Internet oli üheksakümnendatel aastatel küll olemas, aga tehinguid tehti telefoni teel ja suurte uudisteagentuuride (Reuters, Telerate) terminalide kaudu. Tallinna börs oli oma internetipõhise kauplemissüsteemiga esimeste seas.