/nginx/o/2018/10/14/11498517t1h114f.jpg)
Reformierakonna juht Kaja Kallas tabas poolkogemata ja möödaminnes välja öeldud sotsiaalmaksu ärakaotamise mõttega olulist probleemi, kuid viskas idee avalikkuse ette pureda täiesti toorelt.
Kallas tunnistab otsesõnu, et konkreetseid ideid sotsiaalmaksu kaotamise katteallikate kohta tal veel ei ole. Katteallikatest – vähemasti esialgu – aga isegi tähtsam on see, mismoodi reformida sellega seoses ravikindlustust ja pensionisüsteemi, sest nimelt nende kahe, rahaliselt vägagi mahuka valdkonna rahastamiseks 33-protsendine sotsiaalmaks praegu läheb (20 protsenti pensionisüsteemi ja 13 protsenti riiklikku ravikindlustusse).
See 33 protsenti on iga tööandja arvestuses palgakulude real, kuid töötaja ise seda raha ei näe: netopalga all peetakse silmas nn puhtalt kätte summat, brutopalga all aga palgasummat koos tulumaksuga. Niisiis huvitab tööandjat eelkõige see, kui palju ta ühe töötaja eest kokku maksab (brutopalga summa koos sotsiaalmaksuga); töötajat aga eelkõige see, palju ta reaalselt kätte saab (netopalk).
Enesereklaam, ei muud
Ärinõustamisettevõtte KPMG Baltics partner Joel Zernask peab sotsiaalmaksu kaotamise juttu teemaks, millega on enne valimisi lihtne pildile pääseda, kuid teemakohaseid debatte suuremalt jaolt sisutühjaks. Tema ootab reaalset diskussiooni palgamaksude vähendamise teemal, eeskätt ajutise kõrgepalgalise võõrtööjõu üle, kelle siinolek tooks tulu- ja tarbimismaksude ning majandusse suunatud lisaraha kaudu kuhjaga tagasi neile antava palgamaksuvähenduse.
/nginx/o/2018/10/14/11498563t1he0f4.jpg)
«Kuni me räägime ühe ja sama maksusumma ümberjagamisest või -nimetamisest, ei ole meil lootustki majanduskasvus mingit hüpet saavutada, sest olulise asemel tegeldakse vaid enesereklaamiga,» annab ta Kallasele halastamatult vastu päid ja jalgu.
Eesti Konjunktuuriinstituudi juhtivteadur Leev Kuum sõnastab sama mõtte leebemalt. «Kallase välja käidud sotsiaalmaksu kaotamise ideed ei saa praegu veel hinnata (on see hea või halb), sest tulemus (võitjad ja kaotajad) selgub hiljem, sõltuvalt meile veel mitte teada olevatest üksikasjadest,» räägib ta.
Tartu Ülikooli dotsendi Viktor Trasbergi hinnangul pole sotsiaalmaksu kaotada üldse võimalik – ei maksutehniliselt, majanduslikult ega poliitiliselt. «Sellest saavad hästi aru ka Kallase parteikaaslased, kes talle kiiresti kupli peale panid,» lajatab ta.
Ajakirjanduse poolt peab Trasberg selle «rumala väljaütlemise» edasiketramist mõtlematuks. «Eesti-suguses riigis jäävad sotsiaalkindlustusteenused (pension ja tervis) alati põhinema suuremas osas kohustuslikel maksudel,» rõhutab ta. «Ei ole võimalik üle minna vabatahtlikule tervisekindlustusele: selleks on meid liiga vähe.»
/nginx/o/2018/10/14/11498548t1hd8a4.jpg)
Mida aga Trasbergi meelest saab teha, on jagada sotsiaalmaks töötaja ja tööandja vahel, ja seda oleks tingimata vaja. Selle eeldus on tema hinnangul progresseeruva määraga tulumaks; lihtsa proportsionaalse tulumaksuga pole selline sotsiaalmaksureform võimalik, sest ei saa tõsta maamaksu sada korda ja käibemaksumäära kaks korda.
Samuti saaks seada sotsiaalmaksule lae, aga seegi on Trasbergi arusaamist mööda võimalik vaid astmelise tulumaksu kehtides. Kuna neid tingimusi Reformierakond ega teisedki parteid täita ei suuda, polegi õppejõu hinnangul siin üldse millestki rääkida.
Eesti Maksumaksjate Liidu juhatuse liikme Lasse Lehise sõnul saab sotsiaalmaksu kaotamine tähendada ainult seda, et tuleb suurendada tulumaksu ja hakata sotsiaalkindlustuse kulusid finantseerima sellest. Muudatuse praktiline tagajärg oleks tema hinnangul see, et kõrgema maksustamise alla lähevad kõik tulud, millelt praegu tuleb maksta ainult tulumaksu (dividendid, väärtpaberitulu, kinnisvaratulu jne).
«See idee võib olla pärit rahandusministeeriumi ametnikelt, kes loodavad sel viisil läbi raiuda ligi 20 aastat lahendamata Gordioni sõlme palga ja dividendide piiritlemise asjus,» ütleb Lehis.
/nginx/o/2018/10/14/11498550t1h93e7.jpg)
Missugune peaks tulumaksumäär sellisel juhul olema, ei oska Lehis öelda, kindel olevat aga, et palgatulu maksukoormus langeks veidi, aga dividendisaajad hakkavad ilmselt kombineerima välisriikide kaudu.
«Nii suurt raha ei saa inimestelt niisama lihtsalt ära võtta, nad lihtsalt ei ole sellega nõus,» märgib ta. «Omaette küsimus on muidugi see, kuidas selline «äriplaan» Reformierakonna valijaid kõnetab, aga ausalt öeldes ma ei ole enam eriti kursis, kes see Reformierakonna valija tänapäeval täpselt ongi,» ironiseerib ta.
Rahalist võitu ei tule
Presidendi majandusnõuniku Heido Vitsuri sõnul pole küsimusele, kas sotsiaalmaks tuleks kaotada või alles jätta, võimalik vastata enne, kui on kokku lepitud selles, kelle mure on inimeste sotsiaalne kindlustatus – kas üksikisiku enda või ühiskonna kui terviku mure. Kui see on üksikisiku asi, siis polevat sotsiaalmaksu ja kohustuslikke sotsiaalkindlustusmakseid vaja.
«Kui sotsiaalkindlustus tähendab inimesele seadusega pandud suuremat finantsilist kohustust, siis tuleks see talle uuele korraldusele üle minnes hüvitada,» märgib ta. «Nii et rahalist võitu siit ei tule, küll aga suure osa pensioniealiste majandusliku olukorra tuntav halvenemine.»
«Vaevalt suudavad praegu end tööga toimetuleku piiril hoidvad inimesed endale vähegi talutavat pensionipõlve kindlustada,» arutleb presidendi majandusnõunik. Inimesed, kel pensionini jäänud 10–15 aastat, ei jõuaks samuti oma vanaduspõlve kindlustamiseks eriti midagi ette võtta.
/nginx/o/2018/10/14/11498551t1h6a76.jpg)
Kui lähtutakse ühiskonna kui terviku vastutusest, on võimalusi Vitsuri sõnul rohkem ning küsimus seisneb pigem selles, kui paljusid haaravat või heldet sotsiaalkindlustussüsteemi õiglaseks peetakse. Konkreetsemalt: missuguse protsendi inimese töötasust peaks pension moodustama. Siin seavad piirid demograafiline olukord ja pikaajaline hõivatuse määr, sisemajanduse kogutoodangu (SKT) suurus ei loe kuigivõrd.
Puhtrahaliselt pole Vitsuri arvates mingit vahet, kas praegu sotsiaalmaksuks nimetatavat maksu tasub tööandja või töövõtja: koormus SKT-le on neil juhtudel teoreetiliselt ühesuurune. «Seda muidugi siis, kui maksete tööandjalt töövõtjale ülekantimise varjus ei kavatseta inimeste netosissetulekut viiendiku või kolmandiku võrra vähendada,» täpsustab ta.
Inimese rahakoti kallale?
Sellises plaanis kahtlustas Kaja Kallase juhitavat Reformierakonda Postimehe kolumnist ja Raadio 2 saate «Olukorrast riigis» juht Ahto Lobjakas 7. oktoobri saates. Tema argumentatsioon põhineb eeldusel, et ettevõtja on alati huvitatud kulude hoidmisest võimalikult väiksena.
«Kui sotsiaalmaks asetatakse töövõtjale, puudub eratööandjal igasugune otsene stiimul või vajadus sekkuda millessegi, mis nüüd on kitsalt inimese-riigi maksusuhe,» sõnastab Lobjakas. «Enamgi veel: kuna ettevõtja kannab vastutust aktsionäride/omanike ees, oleks igasugune sellesuunaline altruism hoopis vastunäidustatud.»
Enamasti on sotsiaalmaksu töötaja maksuks muutmise ettepaneku tegijate peamine argument, et kui inimene näeb oma kontol seda 33 protsenti sotsiaalmaksu ja peab selle oma käega ära maksma, siis huvitab teda ka rohkem, mismoodi riik seda raha kasutab.
Presidendi majandusnõunik Vitsur kahtleb selles. «Me näeme ju iga päev midagi ostes või millegi eest makstes, kui suur on meie makses käibemaksu osa,» põhjendab ta. «Kuid mida me kui rahvas oleme siis selle pärast, selle raha parema kasutamise nimel ette võtnud?»
Vitsuri hinnangul tuleks sotsiaalmaks tõesti muuta töötaja maksuks, aga kindlasti nõnda, et töötajate netopalk sellest ei väheneks. See muudaks pildi palju selgemaks: väheneks ruum demagoogitsemiseks ja meil oleks võimalik hakata mõtlema järgnevatele sammudele.
Ärikonsultatsiooni- ja audiitorfirma EY partneri Ranno Tingase meelest on idee tööjõumakse vähendada tervitatav, sest sel oleks Eesti ettevõtete rahvusvahelisele konkurentsivõimele positiivne mõju. Küsimus on aga selles, mille arvel see saavutatakse – kui tulumaksu suurendamise arvel, siis on see «nullsummade mäng, mis toob kaasa ainult täiendavaid administratiivseid kulusid ja kahjustab Eesti kuvandit ning võib hävitavalt kahjustada maksukuulekust».
Kuigi ka praegu on sajaeurose netopalga saamiseks vaja töötajal ja tööandjal kokku maksta kuni 73,50 eurot, ei tundu maksukohustused nii suured, kui oleks näiteks ühtne tulumaksumäär 42 protsenti, põhjendab ta.
Kui tahta kiirelt midagi muuta, siis tuleks Tingase hinnangul kehtestada sotsiaalmaksu ülempiir, mis aitaks Eesti konkurentsivõimet parandades luua suurema lisaväärtusega tooteid ja teenuseid.
Reformime süsteemselt
Rahandusministeeriumi asekantsler Dmitri Jegorov, kes on väljendanud arusaama, et usk maksupoliitika kõikvõimsusesse on alusetu, märgib, et asi on ikkagi süsteemi reformimises, mitte pelgalt ühe maksu kaotamises.
/nginx/o/2018/10/14/11498552t1he24e.jpg)
«Kui asi oleks pelgalt sotsiaalmaksu kaotamises, siis mõju on väga lihtne: vaadata sotsiaalmaksu laekumisi järgmisel aastal ja miinusmärgiga mõju,» ütleb ta. Aga mõte ei ole ju üksnes kaotamises, vaid süsteemi reformimises.
Süsteemse reformi vajadusele viitab ka Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) tänavu juulis avaldatud raport, mis ütleb, et tuleviku töösuhted vajavad teistsugust lähenemist sotsiaalmaksule: paindlikku tööaega võimaldavad töölepingutega töötegija ja muutunud töösuhtevormide kasutajad vajavad uut moodi sotsiaalkaitset, kuna nad jäävad praegustest sotsiaalkaitsesüsteemidest väljapoole.
Jutt käib eelkõige tööõnnetuskindlustusest, töötuskindlustusest, laiemalt aga sotsiaalse kaitse laiendamisest kõigile neile, kes eelistavad nüüdisaegseid töövorme ühe tööandja juures n-ö kaheksast viieni töötamisele. See on olnud ka üks president Kersti Kaljulaidi lemmikteemasid. Kaljulaid on palju kordi rääkinud, et Eesti tööseadused on ajale jalgu jäänud ning maksusüsteem peab uuenevatele töösuhetele järele jõudma.
Läbini positiivselt suhtub sotsiaalmaksu kaotamise mõttesse Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja.
«Palgatöötajate osakaal jääb Eestis järjest väiksemaks,» kirjutab ta Facebookis. «Pole näha, et seadusandja töövormide vahelist maksuneutraalsust oluliselt parandada tahaks. Sedasi süveneb olukord, kus sotsiaalkindlustusse panustav osa ühiskonnast jääb järjest väiksemaks.»
Maksukoormuse nihutamine tulumaksule, aga ka tarbimis- ja varamaksudele on Oja arvates igati mõistlik. Kuna sotsiaalmaksu kaotamine tähendab vältimatult sotsiaalkindlustussüsteemi ümberkorraldamist, näeb keskpanga ökonomist siin olulist kokkupuutepunkti praeguste koalitsioonierakondadega, kes soovivadki sissetulekust sõltumatut pensioni esimest sammast ja tervisekindlustuse laiendamist.
Teised parteid võtavad Reformierakonna juhi Kaja Kallase maksureformiidee vastu pigem külmalt ja tõrjuvalt.
«Sotsiaalmaks on küll raha kogumise mõttes hea maks, aga see on kõige kõrgem maks, mis meil on,» ütleb Kaja Kallas. «Ja see on jabur, et kõige kõrgema maksuga maksustatakse töökohtade loomist ja palgatöötajate sissetulekut. Samal ajal räägib riik, kuidas on vaja teha kõik, et tekiks uusi töökohti. Maks, mida korjatakse töökohtade loomise pealt, ei saa kuidagi soodustada töökohtade tekitamist.»
:format(webp)/nginx/o/2018/10/14/11498515t1h96de.jpg)
2019. aasta riigieelarvesse on sotsiaalmaksu planeeritud 3,28 miljardit. «Loomulikult on see väga suur summa,» möönab Kallas. See on summa, mille eest rahastatakse solidaarset pensioni- ja haigekassat, ning solidaarse süsteemi kallale oravad minna ei kavatse, rõhutab ta. «See tähendab, et sotsiaalmaksu kaotamisega koos tuleks leida allikad, kust samas suurusjärgus maksutulu koguda.»
Kuna palgatulud sotsiaalmaksu kadudes eeldatavasti kasvavad, võiks Kallase sõnul eeldada ka tulumaksu suuremat laekumist. Peamine on tema hinnangul aga algatada debatt, sest 1) töötamise suhted muutuvad; 2) sotsiaalmaksu aluseks olevaid suhteid on tulevikus vähem; 3) kulutused tervishoiule ja pensionitele on kasvavad; 4) kõrged tööjõumaksud on üks peamisi majanduse pidureid; 5) riik ei peaks kõige kõrgemalt maksustama töötamist.
Ei taha kuuldagi
Peaministripartei Keskerakond Kaja Kallase ideed ei toeta. Kunagise sotsiaalministri Jaak Aabi sõnul tähendaks see solidaarse tervishoiu ja riikliku pensionisüsteemi lõppu või õhukeseks lihvimist. Ta tuletab meelde, et sotsiaalmaksust laekub riigieelarvesse rohkem kui kolm miljardit eurot, ning kuna Kallas pakkus ainsa katteallikana välja tulumaksu, tähendaks see keskmiselt ligi 60-protsendilist tulumaksumäära. «See ei ole reaalne!»
/nginx/o/2018/10/14/11498373t1h0db5.jpg)
Seda, et tööjõumaksude tase Eestis on suhteliselt kõrge ja raskusi nende tasumisel on just alustavatel ja väikeettevõtetel, Keskerakond siiski tunnistab. Aabi sõnul võiks kaaluda sotsiaalmaksu vähendamist, aga seda ainult juhul, kui ei vähene raha tervishoiule ega pensionisüsteemile, mis vajavad hoopis lisaraha.
Niisiis on vaja lisatuluallikaid. Aab pakub välja klassikalise ettevõtte tulumaksu.
Isamaa jutt on rahandusminister Toomas Tõniste esituses lühike ja konkreetne: nemad on kõigi uute maksude ja maksumäärade tõstmise vastu. «Ettepanekut, mida tegelikult ei ole, ei saa arutada,» ütleb ta.
«Toores, läbimõtlemata idee, Reformierakonna järjekordne peenhäälestus,» lajatab riigikogu Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) fraktsiooni esimees Martin Helme. Rahvuskonservatiivide plaan on majandus kasvama panna käibemaksu 15 protsendi peale alandamise; kütuse-, gaasi- ja elektriaktsiiside ning võrgu- ja taastuvenergia tasude langetamise ning üheksaprotsendise soodusmääraga majutus- ja toitlustusvaldkonnale. Kust selleks raha võetakse, on esialgu teadmata.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) nimel kõnelev riigikogu esimees Eiki Nestor möönab, et sotsiaalmaksu nagu kõiki teisi makse saab paremaks teha, aga kõige tähtsam sealjuures on riigi võime maksu administreerida, maksupettustega võidelda.
«Mitme riigi eeskujul ei peaks ka Eestis olema keeruline lugeda osa dividenditulust sotsiaalmaksuga mittemaksustatavaks omanikutuluks ja osa maksustada sotsiaalmaksuga nii nagu palka,» märgib ta. «Oleks kindlasti õiglasem ravikindlustuse asjus ja kasulikum pensionikindlustuse koha pealt ka maksumaksjale.»
Vaja, aga mitte nii
Eestimaa Rohelised ei pea õigeks sotsiaalmaksu reformimist, küll aga sotsiaalkaitse- ja tervishoiusüsteemi reformimist, vahendab volikogu esimees Kaspar Kurve. Praegune süsteem tema sõnul oma eesmärki ei täida: Eestis on 120 000 ravikindlustuseta inimest.
Erakonna juht Züleyxa Izmailova tahaks kehtestada kõigile mahetootjatele ja -töötlejatele sotsiaalmaksu pealt 13-protsendise soodustuse.
/nginx/o/2018/10/14/11498372t1h61d1.jpg)
Vabaerakond peab tööjõumaksude olulist alandamist Eestis vajalikuks, lausub partei uus juht Kaul Nurm. Erakonna hinnangul on mõistlik nihutada tööjõu maksukoormus ühiskonna varakamale osale vara- ja kapitalimaksude kaudu.
Juriidiliste isikute jaotamata kasumi maksustamist klassikalise ettevõtte tulumaksuga Nurm ei toeta, sellest paremaks peab ta ettevõtete jaotamata kasumi maksustamist madalaprotsendilise omakapitalimaksuga. Vabaerakonna hinnangul võiks kaaluda ka juriidiliste isikute kommertskinnisvara maksustamist.
Eesti 200 esindaja Kristina Kallas peab sotsiaalmaksu reformimist vajalikuks. Ent kui juba reformida, siis põhjalikumalt.
«Meie ettepanek oleks kaotada ära senises mõttes kõik tööjõu maksud, tulumaks, sotsiaalmaks, töötuskindlustusmakse ja ka erisoodustused, ning liita need üheks tööjõumaksuks. See peaks toimuma paralleelselt nullbaaseelarve tegemisega,» lausub ta.
Elurikkuse Erakonda loov Artur Talvik ei saa aru, kuidas teeks sotsiaalmaksu kaotamine Eesti elu paremaks.
«Ilmselt oleks see meelepärane muutus ettevõtjatele, aga selle raha peab ühiskonna jaoks vajalike kulude katmiseks leidma muude maksude kaudu,» märgib ta. «Kõige loogilisem oleks sel juhul tekkiv auk katta kapitalimaksuga. Kõige lihtsam tee oleks maksustada kinnisvara.»
Vilja Kiisler
/nginx/o/2018/08/08/11164716t1hd587.jpg)