Milleks fantaseerida investorite piinamisest?

Foto: SCANPIX

Läinud aastal lubas Angela Merkel näidata turgudele, kes on boss. «Siin käib mingisugune lahing selle üle, kui palju võimu on finantsturgudel ja kui palju poliitikutel,» ütles Saksa kantsler ja rõhutas, kuivõrd oluline on kehtestada «poliitika ülimuslikkus».

Nüüd, kus turud Itaalia, Hispaania ja isegi Prantsuse võlakirju ohutsooni suruvad, oleks kiusatus öelda, et Merkel ja Euroopa poliitikud hakkavad selles lahingus turgudele alla jääma.

Sõjakat sõnavara kasutades kordaksime me aga kantsleri viga: näeksime finantsturgudes koletist, kes tuleb taltsaks teha.

Turud ei ole Euroopa poliitikute vaenlased. Turud on nende sõbrad. Kui aus olla, on nad ainus asi, mis poliitikuid vihastest kodanikest lahutab.

Kui turud valitsustele raha ei laenaks, saaksid nood seda vaid ühest kohast: valijatelt. Ja nagu Euroopa on hakanud avastama, tähendab see kas kõrgemaid makse või riiklike kulutuste kärpimist. Vaid turud seisavad poliitikute ja sügava kasinuse vahel.

Sellele vaatamata räägivad Euroopa poliitikud turgudest tihti väga vaenulikus toonis. Merkel väljendus mõnede kolleegidega võrreldes veel malbelt.

Luksemburgi peaminister ja eurogrupi (euroala rahandusministrid) president Jean-Claude Juncker teatas mullu: «Meil tuleb peatada finantsturud. Meil on keldris piinariistad valmis.»

See oleks umbes sama, kui sa palud pankurilt laenu – ja lisad, et kui tingimused sulle ei meeldi, siis sa jätad endale õiguse rakendada tema peal simuleeritud uputamist.

Mida sügavamaks eurotsooni kriis läheb, seda enam levib ka turgude-vastane retoorika, muutudes üha salapärasemaks ja vandenõulikumaks. Üsna sageli võib kuulda väiteid, et «anglosaksid» on alati eurot vihanud ja üritavad nüüd seda hävitada (ja kambas on muuseas ka Financial Times).

Ja seda ei väida mitte üksnes vasakäärmuslased Euroopa Parlamendis, vaid ka kõrged Euroopa Komisjoni ametnikud. Ning äritegelased, kes peaks ju ometi targemad olema.

Kui augustis hakkas selguma, et võlakriis ähvardab Prantsuse panku, väitis Prantsuse äriliidu juht Laurence Parisot: «Käimas on teatud liiki psühholoogiline sõda, katse eurot destabiliseerida.»

Üldlevinud uskumuses, et turud on euro hävitamise peal väljas, peitub mitmeid eksiarvamusi. Esimene on see, et finantsturud on eraldiseisev otsustusvõimelike isik(sus), mitte aga ostjate ja müüjate vaheliste arusaamade tasakaal.

Üks kõrge Euroopa ametnik (mitte prantslane, mitte britt) ohkas hiljuti südamepõhjast: «Keskmine Londoni kapitalismi-vastane demonstrant saab ka turgudest paremini aru, kui keskmine Saksa poliitik.»

Sellised tähtsad institutsioonid nagu Euroopa Komisjon ja Saksa rahandusministeerium on tulvil täis advokaate ja majandusharidusega akadeemikuid. Kuid väga vähe leidub seal inimesi, kel oleks tegelikult finantsturgudel töötamise kogemus.

Kuigi see on ju loomulikult tõsi, et kauplemisstrateegiaid ehitatakse ka mõne Euroopa riigi maksejõuetuse – või Euroopa ühisraha lagunemise – peale, näevad teised olukordi teisiti. Mõned finantsturgudel tegutsejad teenivad raha, kui kriis süveneb. Teised jälle lähevad pankrotti. Näiteks New Yorgis baseeruv maaklerifirma MF Global läkski juba põhja, kuna usaldas liigselt Euroopa riikide võlakirju.

Mõnikord, kui finantsistid panustavad mõne rumala riikliku poliitika läbikukkumisele, osutavad nad sellele riigile tegelikult teene. George Soros teenis 1992. aastal suure summa raha, panustades naelsterlingi lahkumisele Euroopa valuutamehhanismist. Suurbritannia keskpank raiskas palju raha, üritades turgudele ja Sorosele vastu seista. Aga lõppkokkuvõttes oli Euroopa valuutamehhanismist lahkumine Briti majandusele kasulik.

Üldiselt on aga suur eksitus uskuda, et finantsturgudel tegutsejad üritavad eurot lõhkuda. Vastupidi: just finantsistid on sageli kõige teravamalt teadlikud sellest, millist kahju euro kokkuvarisemine tekitaks – tuues tõenäoliselt kaasa paljude pankade ja finantsasutuste pankrotid. Mis aga tähendaks töökaotusi Londoni Citys ja Wall Streetil, samuti ühiskonnas laiemalt.

Ausalt äeldes on olukord vastupidine. Selle asemel, et Euroopa võlakriisi peale mängida, on investorid lausa nõrkemiseni üritanud uskuda, et kõik saab korda.

Iga kord, kui taas mõni ELi tippkohtumine maha peetakse ja seejärel teatatakse, et nüüd on olemas uus kõikehõlmav lahendus, elavnevad turud paariks päevaks. Nende paari päeva jooksul loetakse aga peenikeses kirjas tekst läbi – ja siis langevad taas nii meeleolu kui turg.

Kui eurokriis ägeneb, kinnitavad mandri-Euroopas üha enam kanda vandenõuteooriad kurjadest turgudest. Juba võitegi kuulda sosinaid: Euroopa Keskpanga uus president Mario Draghi ja Itaalia uus peaminister Mario Monti võivad salamisi seista hoopis suurte finantsistide, mitte tavakodanike huvide eest – sest mõlemad töötasid kunagi Goldman Sachsis.

Tegelikult on praktiliselt kõigi, pankade, poliitikute ja ennekõike tavaliste inimeste huvides kõikjal maailmas, et Euroopa oma võlakriisist jagu saaks. Aga selleks peaksid poliitikud investoreid rahustama – mitte fantaseerima nende piinamisest keldrisügavustes.

CopyrightThe Financial Times Limited 2011.