:format(webp)/nginx/o/2018/10/08/11480535t1h4b1e.png)
Selle aasta Nobeli majandusauhinnaga pärjati USA Yale’i ülikooli majandusprofessor William D. Nordhaus ja USA majandusteadlane Paul M. Romer, kes mõlemad võitlevad globaalse soojenemise vastu ning töötavad välja meetodeid, mis aitaks saavutada jätkusuutlikku globaalset majanduskasvu.
Nordhaus on tuntud oma kliimaga seotud majandusuuringute poolest ja on välja töötanud mudeli, mis uurib kliimaga seotud poliitiliste otsuste mõju makromajandusele, näiteks kuidas mõjutab süsinikdioksiidi õhkupaiskamise maksustamine makromajandust.
Maailmapanga endine juhtivanalüütik Romer on saanud aga kuulsaks «endogeense majanduskasvu teooriaga», mille järgi mõjutavad makromajanduslikud jõud ettevõtete valmidust investeerida innovatsiooni ja taastuvasse arengusse.
Rootsi Kuninglik Teaduste Akadeemia teatas, et mõlemad laureaadid on töötanud võimalike lahenduste kallal, mis võiksid tagada maailmale pikaajalise ja jätkusuutliku majanduskasvu.
Romer demonstreeris akadeemia hinnangul makromajanduslike jõudude võimet mõjutada ettevõtete innovaatilisust.
«Juuretasandil tegeleb majandusteadus piiratud kogustes ressursside haldamisega ning meie teadmiste tase määrab ära selle, kui hästi me suudame nende piirangutega ümber käia,» seisab teates.
«Laureaadid ei paku konkreetseid vastuseid sellele, kuidas maailma probleeme lahendada, aga nende avastused aitavad paremini mõista, kuidas tekivad uued ideed ja kuidas võiksid need ideed aidata kliimamuutusega võitlemisel.»
«Paljud inimesed arvavad, et keskkonna säästmine on lihtsalt niivõrd kulukas ja keeruline ettevõtmine, et nad ei taha sellega oma pead vaevata,» ütles Romer telefonitsi antud intervjuus. «Ma loodan, et tänane auhind aitab meil kõigil näha, kui imelisteks asjadeks on inimkond kollektiivselt võimeline.»
Rootsi Kuninglik Teaduste Akadeemia hindas Romeri töö juures eelkõige seda, kuidas ta suutis näidata, et teadmised võivad toimida majanduskasvu kiirendina.
Varasemad makromajanduslikud uurimistööd lõid selge seose tehnoloogilise arengu ja majanduskasvu vahel, kuid ei analüüsinud, kuidas mõjutavad turutingimused ja majandusega seotud otsused uute tehnoloogiate teket. Romer demonstreeris akadeemia hinnangul makromajanduslike jõudude võimet mõjutada ettevõtete innovaatilisust.
Nordhaus oli akadeemia hinnangul aga üks pioneeridest, kes hakkas 1970ndatel uurima seoseid ühiskonna ja looduse vahel. See oli aeg, mil avastati seos fossiilsete kütuste kasutamise ja kliimasoojenemise vahel.
1990ndatel lõi ta kvantitatiivse mudeli, mis kirjeldab põhjalikult seoseid majanduse ja kliima vahel. Tema mudelit kasutatakse tänapäeval selleks, et ennustada, kuidas kliima ja globaalne majandus teineteist erinevate stsenaariumite korral mõjutavad. Nii on võimalik näiteks uurida kliimamuutusega seonduvate poliitiliste otsuste laiemat mõju.
Võitjad jagavad omavahel üheksa miljoni Rootsi krooni ehk 860 000 euro suuruse auhinna, mis antakse koos diplomi ja medaliga üle 10. detsembril Stockholmis.
Nobeli majanduspreemia asutas Rootsi keskpank Alfred Nobeli mälestuseks ja see anti esimest korda välja 1969. aastal.
Eelmisel aastal pälvis Nobeli majandusauhinna USA ökonomist Richard Thaler, kelle teedrajav töö aitab Nobeli komitee hinnangul ületada lõhet majanduse ja psühholoogia vahel.
Nobelistid lõid fundamentaalseid teadmisi
Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna professor Kadri Männasoo:
Nobelistide panus majandusteadusesse seisneb uute fundamentaalsete teadmiste loomises, kuidas turutegurid on vastastikmõjus ökoloogilise tasakaalu ja teadusliku progressiga, ning nende töö aitab mõista seda, millisel kujul mõjutavad tehnoloogiline innovatsioon ja kliimamuutused globaalset majanduskasvu.
William D. Nordhaus lõimis kliimamuutuste mõju globaalse pikaajalise majanduskasvu mudelisse, tuues esile loodusressursside olulisuse majanduskasvu eelduse ja piiranguna. Tema kvantitatiivne hindamismudel 1990. aastatest kirjeldab majanduse ja kliima globaalseid seoseid ning ühendab füüsika, keemia ja majandusteaduse teooriat ja empiirikat.
Paul M. Romer avaldas 1990. aastal läbimurdelise endogeense majanduskasvu teooria, mis selgitab pikaajalise majanduskasvu tõukumist ideedest, innovatsioonist ja uutest tehnoloogiatest, milleks vajaliku keskkonna loovad regulatsioonid ja poliitikad, mis toetavad intellektuaalse omandi kaitset, teadus- ja arendustegevust ning innovatsiooni
/nginx/o/2017/03/20/6474963t1hfa07.jpg)