Päevatoimetaja:
Sander Silm

Eesti200 pensioniplaan on utoopiline (5)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Illustratsioon: Postimees

Ettevõtja ja poliitilise liikumise Eesti 200 nõukogu liige Priit Alamäe soendas täna Postimehe arvamusveergudel üles oma vana mõtte, et pool Eesti pensionifondidesse suunatud rahast võiks investeerida Eesti ettevõtetesse. Priit Alamäele kuuluv Nortal on ka ise pidanud börsiplaane.

”Kui me võtaks eesmärgiks suunata kuni pool pensionifondide kogumahust Eesti ettevõtetesse, annaks see tohutu süsti kogu Eesti ettevõtlusele. Eesti ettevõtted on praegu oma regioonis mikroskoopilise suurusega, kuid võiksid olla rahvusliku kapitali toel mitu korda suuremad. Näiteks on Eesti ainus Euroopa mõistes arvestatava suurusega ettevõte Tallink, kes võiks lisaraha toel osta kokku veelgi rohkem regiooni laevandusettevõtteid ja miks mitte kasvada globaalseks tegijaks,” kirjutas Alamäe. Samast ideest kirjutas Alamäe Postimehe veergudel ka kaks aastat tagasi. 

Toona kirjutas Postimees ka sel teemal artikli, sest teema oli kuum ning tuld võttis ka kaubandus-tööstuskoda, mille juhatuse esimees Toomas Luman saatis siis rahandusminister Sven Sesterile kirja, milles tegi ettepanek juba järgmisel aastal suurendada investeeringute osakaalu Eesti majandusse 2020. aastaks vähemalt 45 protsendini.

«Leiame, et arvestades tänast väga madalat kodumaiste investeeringute taset, ei oleks selle eesmärgi seadmine ebareaalne ning teisest küljest ei tooks sujuv investeeringute suurendamine kaasa ka võimalikke probleeme investeerimiskeskkonnas, sh selle osalist ülekuumenemist,» seisis kaubanduskoja kirjas.

Täpsustavale küsimusele, kas ülaltoodud protsendid on mõeldud pensionifondide kogumahu või n-ö pealetuleva raha kohta, vastas koja peadirektor Mait Palts, et väljakäidud protsendid on mõeldud kogumahust. Ta täpsustas siiski, et koja ettepaneku peamine eesmärk on märkimisväärselt suurendada pensionifondide varade osakaalu, mis liigub Eesti majandusse.

«Konkreetsed ettepanekus toodud protsendid on soovitava orientiirina, mille poole peaks sealjuures pürgima, kuid olulisemaks täpsete numbrite järgimisest peame selgete ja sisuliste meetmete võtmist, et Eesti majandusse suunatud pensionifondide investeeringute osakaal suureneks võrreldes tänaste näitajatega oluliselt,» sõnas Palts.

Kui vaadata Eesti väärtpaberiturgu, siis tundub, et ülaltoodud näitajate saavutamine, olenemata sellest, kas kaubanduskoja toodud arvud on konkreetsed või orientiirid, oleks utoopiline. Pensionifondide sundpatriotiseerimine toob kindlasti kaasa aktsiahindade kiire või isegi ülikiire tõusu. Börsiettevõtete aktsionäride, eriti suuromanike vara väärtus kasvaks kindlasti. Küll aga pole kindel, kas aktsiahindade tõus ka majandust elavdab.

Avaldame 2016.aastal tehtud analüüsi uuesti. Finantsinspektsiooni andmetel oli teise samba fondide kogumaht eelmise aasta lõpu seisuga 2,6 miljardit eurot. Viimase 10 aasta keskmine kasv, mille annavad nii uued sissemaksed kui ka fondiosakute väärtuse kasv, on 21 protsenti. See tähendab, et järgmise aasta lõpuks võib teise samba pensionifondide kogumaht kasvada 3,8 miljardi euroni.

Tallinna börsil noteeritud ettevõtete turuväärtus on umbes 2,2 miljardit eurot, sellest vabalt kaubeldavate aktsiate väärtus jääb alla miljardi euro. Selleks et täita 15-protsendilist eesmärki, peaksid pensionifondid kokku ostma üle poole institutsionaalsete ja väikeinvestorite käes olevatest börsiettevõtete aktsiatest. Viie aasta pärast tuleks selle kava kohaselt investeerida Eesti ettevõtetesse kolm miljardit eurot.

Muidugi võivad pensionifondid mõningal määral investeerida ka börsil mittenoteeritud ettevõtetesse, kuid paljud meie suuremad ettevõtted on kas välisettevõtete, millest paljud on börsiettevõtted, tütred või praegused börsiettevõtted. Mõni aasta tagasi tehtud Eesti väärtuslikemate ettevõtete edetabeli 50 suurema hulka kuuluva kodumaisele kapitalile kuuluvate ettevõtete koguväärtus oli 3,5 miljardit eurot. Sellest peaaegu poole andsid Eesti Energia ja VKG, mille väärtused on praegu ilmselt märkimisväärselt väiksemad.

Meie võlakirjaturg on veel marginaalsem. Eesti Panga statistika andmetel on Eesti ettevõtted emiteerinud võlaväärtpabereid 1,5 miljardi euro väärtuses, millest märkimisväärse osa moodustavad Eesti Energia ja Eleringi võlakirjad, mis on populaarsed pensionifondide portfellides juba praegu.

Kui pensionifondide sundpatriotiseerimise eesmärk on nende raha toomine Eesti majandusse, siis siin tekib ka küsimus, kas investeeringud lähevad ikka sinna, kuhu loodetakse. Kui fondid ostavad börsilt või börsiväliselt järelturult, lähevad kohalikku majandusse vaid kohalikelt investoritelt ostetud aktsiad.

Näiteks Swedbank maksis 2005. aastal Hansapanga ülevõtmisel investoritele 1,7 miljardit eurot, millest Eestisse tuli vaid 300 miljonit. Ülejäänud 1,4 miljardit eurot läks välisinvestoritele.

Aktsiate emissioonil – nii avalikul kui ka kinnisel – võib emiteerida uusi aktsiaid, mis lähevad majandusse, aga aktsiaid võivad müüa ka varasemad omanikud. Vähemalt osa varasematele omanikele minevast rahast võib minna hoopis välismaale.

Näiteks Nordeconi (toonase nimega Eesti Ehitus) 2006. aastal toimunud aktsiate avaliku esmaemissiooni mahust moodustas pool uute aktsiate emiteerimine, poole mahust müüsid aga ettevõtte varasemad omanikud eesotsas Toomas Lumaniga.

Enam-vähem sama toimus Ekspress Grupi aktsiate esmaemissiooniga 2007. aastal. Pool emissioonil saadud rahast läks meediaettevõttele, mis aitas neil hiljem omandada Delfi ja Maalehe, pool aga läks Hans H. Luigele. Ajakirjandusest võib lugeda, et vähemalt osa sellest rahast mattis ta Rumeenia ja Aserbaidžaani maatükkidesse.

Mille aga pensionifondide sundpatriotiseerimine kindlasti kaasa toob, on aktsiahindade kiire või isegi ülikiire tõus. Äripäeva börsitabelitest nähtub, et aktsia hinna ja kasumi suhte järgi (aktsia hinna kasumi ehk p/e suhte järgi hinnatakse, kas mingi aktsia on kallis või odav) on meie börsiaktsiad üsna kallid, neist kalleim ehituskontsern on Nordecon.

Kokkuvõttena võib öelda, et ei ole küll kindel, kas aktsiahindade tõus ka majandust elavdab, kuid kindel on see, et börsiettevõtete praeguste aktsionäride, eriti suuromanike vara väärtus kasvaks kindlasti. See tõus võib olla üsna märkimisväärne.

Märksõnad

Tagasi üles