/nginx/o/2019/02/22/11809470t1h68e2.jpg)
/nginx/o/2018/09/21/11432920t1hbf64.jpg)
Avatud ühiskonnas, kus arutelud on kerged tekkima, ringleb nii mõneski valdkonnas valearusaamu ja kallutatud arvamusi. Nii ka kõrgharidusmaastikul.
Kas tasuline kõrgharidus garanteerib kvaliteedi? Viis müüti Eesti kõrghariduse kohta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/09/21/11432929t1h8c34.jpg)
Eesti Üliõpilaskondade Liit otsustas valimiste eelsel perioodil võtta endale müüdimurdjate rolli, et vältida diskussioonide raames kõrgharidusmaastikut puudutavate valearusaamade tekkimist, kirjutab Eesti Üliõpilaskondade Liidu juht Britt Järvet.
Müüt - Tasuliselt pole võimalik õppida
Ehk tuleb see mõningatele otsustajatele üllatusena, aga tõepoolest eksisteerib ka täna nii eesti- kui ingliskeelseid tasulisi õppekavasid. 18.09 ERR-is avaldatud artiklis «Rõivas tööandjate manifestist: hing lausa hõiskab» ütleb Rõivas, et: «On ju ka täna avalik saladus see, et päris mitmetel erialadel on ülikoolid võtnud õppemaksu selliselt, et tehakse, kas osaajaga või õhtune õpe». Miks on see avalik saladus? Kõrgharidusreformi eesmärk oli suunata õpilased täiskoormusel õppima, et nad saaksid täiskoormusel ainult õpingutele pühenduda ning pärast seda võimalikult kiiresti tööturule siseneksid. Kõik, kes ei suuda või ei taha normi täita, maksavad selle eest. Nii lihtne see ongi. Ilma ühegi avaliku saladuseta. Samuti on võimalik avatud õppe raames ülikoolides tasuliselt õppida, mille eesmärk ongi pakkuda maksujõulistele inimestele paindlikku ja personaliseeritud programmi. Avatud õppe huvilised on ülikoolide poolt väga oodatud ning ei pea kartma, et keegi on kohustatud kõrgharidust tasuta omandama. Siinkohal ei saa endiselt unustada ka erakõrgkoole, mis eesti kõrgharidusmaastikul täiesti eksisteerivad ja kvaliteetset haridust pakuvad.
Müüt - Tasuline kõrgharidus tooks Eestisse rohkem kvalifitseeritud tööjõudu.
Paraku on nii, et me kaotame tuhandeid tudengeid, kui muudame kõrghariduse taas tasuliseks. Noored lähevad ära Põhjamaa ülikoolidesse, kus suudetakse pakkuda tasuta kõrgharidust, millele lisaks on paindlik ja õppimist toetav sotsiaalsete garantiide süsteem. Eesti kõrgkoolid kaotaksid sellisel juhul kõige olulisema konkurentsieelise välismaa kõrgkoolide ees - eestikeelse tasuta kõrghariduse. Noored, kel keeled suus, liiguvad mujale, kus kõrgharidus on tasuta ja eeldused parema elujärje saavutamiseks kõrgema sissetuleku näol olemas. Ja see ei ole lihtsalt emotsioonidele rõhuv hirmutamise strateegia, vaid reaalsus. Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetel on kõrgkooli astuvate gümnasistide hulk vähenenud umbes kümne protsendi võrra (2007.a 67 protsendilt 2017.a 56 protsendini). Osa neist noortest siseneb lihtsalt kõrgharidusse mõne aasta jooksul, kuid enamus suundub välismaale või tööturule. Siinkohal tuleb ära märkida, et kutseõppesse minejate protsent pole samuti suurenenud.
Müüt - Eraraha kui annetus Kanada rikkalt onult
Siit ja sealt on kostnud arvamus, et eraraha tuleks kõrgharidusse tagasi tuua. Mõtleme korra, kust see raha tuleks? Otse üliõpilaste ja nende vanemate taskust. Ei tasu tekitada illusiooni, et «eraraha» all oleks justkui mõeldud annetusi ettevõtluselt kõrgkoolidele. Ei. See realiseeruks kas õppemaksuna või õppelaenu tagasimaksena. Muideks, katkestamise üheks sagedamini mainitavaks tingimuseks on majanduslikud põhjused. Alates 2014/2015 õppeaastast, mil uus kõrghariduskorraldus oli ennast sisse seadnud, on katkestanute arv langenud 10 000-lt 7900-le. Igaüks saab teha omad järeldused. Ei maksa tekitada ka illusiooni, et üliõpilased suplevad rahas. 22 protsenti tudengitest saab vajaduspõhist õppetoetust, mis tähendab, et tema perekonna sissetulek ühe inimese kohta kuus jääb 0-429 euro vahele. Sh, kui sissetulek on 429 piiril, siis on toetussummaks 75 eurot ning väga vaesete olude korral 220 eurot kuus. Eurostudent 2017 Eesti raporti andmetel on kuni 24-aastaste, bakalaureuseõppe või rakenduskõrgharidusõppes täiskoormusega õppivate üliõpilaste keskmine igakuine netosissetulek 447 eurot ja keskmised kulutused 359 eurot kuus. Tõelistes rahalistes raskustes on enda hinnangul ligi viiendik üliõpilastest.
Müüt - Mugavus üliõpilased
Tihtipeale ilmub meedias mure-hüüdeid laiskadest üliõpilastest. Näiteks 16. märtsil Äripäevas avaldatud artiklis«“IT-firmad on hädas, ülikoolidest pole kasu» on portreteeritud üliõpilasi kui mugavustsoonis olevaid elukutselisi tudengeid «kellel on mõnus oma päevi sellega [õpingutega] õhtusse veeretada». Reaalsus on totaalselt vastupidine. Selleks, et tasuta õppida peab üliõpilane sooritama 30 EAP-d ehk 180 tundi semestris, mis võrdub ühes nädalas 40 tunniga. Kui üliõpilane ei suuda nõudeid täita, siis langeb ta osakoormusesse, mis tähendab automaatset rahalist kohustust. Ehk üliõpilane maksab juba täna selle eest, kui ta ei püsi õpingutega ettenähtud graafikus. Täna pole nominaalajaga ehk ettenähtud ajaraamis püsivate üliõpilaste arv protsentuaalselt muutunud. Tegelikkuses on eesti üliõpilased Euroopa ühed kõige töökamad. Eurostudent 2017 Eesti raporti andmetel töötab 66 protsenti eesti tudengitest, kulutades palgatööle ja õpingutele kokku 51 tundi nädalas (20 tundi tööle ning 31 tundi õpingutele). Kuni 24-aastaste täiskoormusega õppivate bakalaureuse- ja rakenduskõrgharidusõppe üliõpilaste sissetulekust suurima osa (50 protsenti) moodustab enda teenitud palk ning 31 protsenti perekonnalt või partnerilt saadud raha. Kokkuvõttes näitavad andmed, et pigem on Eesti noored üliõpilased võrreldes ülejäänud Euroopaga vastutustundlikud täiskasvanud, kes majandavad suuresti iseseisvalt, perekonnast sõltumata.
Müüt - Tasuline kõrgharidus garanteerib kvaliteedi
2007. aastal, mil oli veel nii riikliku koolitustellimuse (tasuta õppekohad) kui ka selle kõrval tasuliste õppekohtadega kõrghariduse periood, esinesid sarnased probleemid praegusega: kõrgkoolide võrk oli killustunud ja ebaühtlane, nuriseti kvaliteedi üle, eksisteeris põhjendamatut erialade dubleerimist ja tarbetut riigisisest konkurentsi kõrgkoolide vahel, mis tingis kõrgkoolidele antava raha ebatõhusa kasutamise. Haridussilma andmetel moodustavad valitsussektori kulutused kõrgharidusele SKP-st järjest väiksema osa, kahanedes 2007. aasta 1,20 protsendi tasemelt 2017. aastaks 0,97 protsendi tasemele. Uuele reformile üleminekuaastal ehk 2012 olid küll kulutused suuremad, moodustades 1,62 protsenti SKP-st, kuid 2013. aastaks kukkusid need taas 1,20 protsendi peale. Aga kulutused peavadki kukkuma, kui langeb üliõpilaste arv? Jah, osaliselt küll, kuid õppejõududele ja tugistruktuurile (mille töötajate arv on Tartu Ülikooli näitel nelja aastaga vähenenud 500 inimese võrra!) tuleb konkurentsivõimelist palka maksta ning statistika näitab, et õppetöö maht ei ole vähenenud. Muideks, 2012. aastal oli keskmine brutopalk 887 eurot, seevastu 2017. aastal 1 221 eurot.
Kvaliteet on tihtipeale otseses seoses paindlikkuse ja õppijakesksusega, mis võtab aega. Ei saa unustada, et jätkuvalt teostab kvaliteedikontrolli Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuur, kelle igapäevaseks tööks on kontrollida lisaks kõigele muule, kas eesti kõrgharidus vastab rahvusvahelistele kvaliteedinõuetele. Kõik kõrgkoolid, kes vastavad nõuetele, saavad ka õpetamisõiguse.