Aivar Rehe pihtimus*

Aivar Rehe Foto: Andrus Peegel

Te kõik, kes te suu täis võtate ja leheveerge täidate – te ei tea midagi. Te ei tea, kuidas see kõik oli, ja te ei tahagi teada. See viimane on kõige hirmsam. Ma ütlen teile: igaüks teist oleks minu asemel teinud sedasama. Ainult et halvemini.

Kui te ütlete, et mina olen süüdi kõiges selles, mis juhtus, siis on teil lihtsalt halb kujutlusvõime. Ja teiseks ei ole teil mitte mingisugust arusaama sellest, kuidas panku juhitakse. Te ei tee isegi vahet residendil ja mitte-residendil, teie peas on see tänu kogu sellele mõttetult üles haibitud e-residentsusele üks puder ja kapsad. Mõni teist ajab residendid segu resistentsusega, mis on teatavasti hoopis farmakoloogiasse kuuluv termin. Aga ma ütlen teile: ei residendid ega e-residendid pole rahapesu suhtes resistentsed. Nad ei saa selleks kunagi. Mitte kunagi, mõistate.

Rahapesu, rahapesu, korrutate. Saage aru – te räägite sellest kõigest nii, nagu oleks rahapesu kümme aastat tagasi ja praegu üks ja seesama asi. Aga see ei ole nii. See, mida te täna nimetate rahapesuks, ei olnud noil mälestusväärseil aastail seda üldsegi mitte. Vahepeal on reeglid oluliselt muutunud, aga teie ei võta seda arvesse. See on umbes sama hea kui esimest korda peaministriks saanud Mart Laar tänasele Eesti poliitareenile laamendama lasta. Ta tulistataks kohemaid sõelapõhjaks! See ei ole enam see maailm. Mäletate, Laar on rääkinud, kuidas ta vee peal kõndis – ja see oli võimalik selle pärast, et ta ei teadnud tollal, et vee peal kõndimine on võimatu.

Ka mina kõndisin vee peal – nii Sampo kui ka selle Eesti järglase Danske juhina, ainult et mina olin Sampo juhiks saades juba 42aastane ja olnud enne seda maksu- ja tolliameti juht. Sellest, mis on võimalik ja mis võimatu, teadsin ma niisiis erinevalt verisulis Laarist juba ühte ja teist. Aga saage aru: ma pidin need kasumid võimalikuks tegema. Pangandus ongi imedemaa – ta ei olnud seda mitte ainult kümmekond aastat tagasi, ta on seda ikka veel! Sest kuidas on muidu võimalik, et Danske tegevjuht Thomas Borgen lahkub ametist kolme ja poole miljoni eurose rahapakiga. Ja puhta mainega. Te arvate, et ta ei jätka panganduses? Nalja teete. Pangandus on nagu haigus. Sellesse haigestuvad kindla veregrupiga inimesed. See on nagu viirus veres – sa võid ajutiselt paraneda ja arvata, et sul on ka muid valikuid elus. Aga sul ei ole.

Mille muu pärast ma Bigbankis olen? Ma võiksin elu jooksul kogutust rantjeena rahulikult ära elada elu lõpuni. Aga ma armastan pangandust, ja kuigi mul teie kõigi pärast seda Bigbanki juhtida ei lastagi, olen ma vähemasti nõunikuna selles mängus sees. Raha, mida pangad liigutavad, lõhnab eriliselt. Te ei suuda ehk ette kujutada, et ka virtuaalne raha lõhnab. Rahanumbritel on eriline, uimastav hõng. Iga null liikuvate summade lõpus on erutavam mis tahes parfüümi või hõrgu toidu lõhnast. Ma ei saa sellest lahti. Teres, kuhu ma vahepeal eksikombel sattusin, haises ainult halvaks läinud piim ja aastate jooksul nurkadesse kogunenud kopitavad pahandused.

Kõik see, mida te praegu nimetate rahapesuks, oli lihtsalt tavaline pangandus. Meie Danskes tegime seda lihtsalt paremini kui teised. Või noh, tegelikult, jah, me kõndisime mööda vett, ja me teadsime küll, et vesi inimest ei kanna. Aga kui sa oled teinud suuri asju ja need on õnnestunud, siis hakkad sa ise ka uskuma, et see võimalik. Kurat küll, see ju oli võimalik, ja see ei olnud halb! Kasum ei ole kunagi halb, see on alati hea.

Aga kui need Danske raporti kokkusoperdajad praegu räägivad, et nad ei teadnud seda või teist, siis nad valetavad. Ka finantsinspektsioon valetab, nii Eesti kui ka Taani oma. Igaüks püüab praegu oma nahka päästa ja õige mees näida, aga neil aastatel, kui meil kõik õitses, siis vaatasid teised kadedalt pealt. Nemadki oleks tahtnud olla nii head kui meie, aga nad ei olnud, sest nad ei osanud. Tagantjärele tarkus on vilets tarkus.

Te kõik olite ju minu poolt! Ka teie, ajakirjanikud, kes te praegu minu pilte esileheküljele topite nende rumalate pildiallkirjadega. Ma rääkisin teiega alati, ma kommenteerisin kõike, mille kohta te küsisite. Ma käisin igal üritusel, kuhu mind kutsuti. Te teate, et ma rääkisin pagana hästi, ja ma aitasin teil jõudsalt leheveerge täita. Teil oli vaja meest nagu mina. Nüüd lööte te mulle noa selga, ise aru saamata, mis toimus.

Mingil hetkel sain ma siiski aru, et see mäng on läbi. See oli 2015, mõni kuu enne seda, kui ma teatasin Danske juhi kohalt lahkumisest. See, mis tolleks ajaks ajakirjandusse oli jõudnud, oli muidugi üks väike ja ülimalt ebaõiglane kajastus selle kohta, mis Danskes toimus. Kõik hilisem on üks õudne farss, ei muud. See on nii kohutavalt naeruväärne. Te ootate minu verd ja pisaraid, aga te ei saa seda. Sest te ei mõista põhilist.

See põhiline on: igaüks oleks minu kohal teinud täpselt seda, mida ta tegi. Mina tegin seda lihtsalt paremini kui paljudki, sest ma oskasin. Te vaadake enda ümber ringi. Kas need organisatsioonid, milles teie töötate, ajavad õiget asja? Ja mis see õige asi üldse on? Mis üldse on tõde ja vale? Tegelikult on nii: kui te olete kord öelnud A, peate ütlema ka B. See on elu seadus. Kas te tegutsete selles masinavärgis ülemistel või alumistel korrustel, sellel ei ole kuigi palju tähtsust. Te kõik teenite omi isandaid ja enamasti ei mõista te nende eesmärke.

Mina mõistsin, ja selle võrra oli minul valikuid veel palju vähem kui teil. See ongi vastutus.

*Tegemist on ilukirjandusega.