Danske tegi Eestist Põhjamaa

Majandustoimetuse juhataja Harry Tuul. Foto: Sander Ilvest

Juba aastaid läbib mind iga kord ebameeldiv judin, kui keegi toob Eestile eeskujuks Põhjamaad. Jah, paljudes asjades võivadki nad olla musternäidis, aga nad pole kaugeltki patust puhtad. Olgu see spordidopingu kasutamine või pangareeglite rikkumine.

Veel enne Danske skandaali lahvatamist said 2015. aasta kevadel Rootsi finantsinspektsioonilt miljonitesse ulatuvad trahvid Eestiski hästi teada ja tuntud Nordea ning Handelsbanken.

Tõsi, seda, mis juhtus Danskes, poleks osanud ka kõige õudsemas unenäos ette näha. Üksteist aastat tagasi ehk ajal, kui rahapesu ilmselt toonases Sampos alguse sai, kirjutasin, et Lätist on saanud Balti regiooni Šveits, kus oli peaaegu sama palju panku kui Eestis ja Leedus kokku ning need toitusid eelkõige mitteresidentide rahast.

Ja kuigi aeg-ajalt kerkis esile jutt kahtlastest tehingutest neis pankades, arutleti avalikult ka selle üle, kas ka Eesti pangad ei võiks tulusat ärivõimalust kasutada. Seda enam, et Šveitski on olnud kahtlase raha hoiustaja ja peitja. Ometi on riigi maine puhas nagu prillikivi, kui kasutada tuntud endise linnapea väljendit, kes ka on mägiriigi pangateenuseid kasutanud. Mis hiljem juhtus, tundub endiselt uskumatu. Olen Danske Eesti filiaali skandaali jälginud või sellest kirjutanud kolm viimast aastat.

Tõsi, kui Danske teatas 2015. aasta veebruaris, et pank keskendub Balti riikides ettevõtete pangandusele ning loobub teiste klientide teenindamisest, siis esialgu tundus, et see on osa suurte välisinvestorite lahkumisotsusest, mida tol ajal aina tihedamini tehti.

Esimest korda lõi tuluke, et midagi on väga valesti, tugevalt põlema 2015. aasta augustis. Ootamatult teatas kümme aastat Danske Eesti filiaali juhtinud Aivar Rehe, et lahkub septembris ametist. Selgituseks tõi ta erinevad vaateid firma arengule, mis tundus kahtlane nii siis kui ka praegu. Kuid tuumani ei jõudnud Eestis seekord keegi.

Tõeline uudispomm plahvatas vahetult enne 2016. aasta kevadpühi. Selgus, et Danske panga Eesti haru rahapesureeglite rikkumist uurisid korraga nii Eesti kui ka Taani finantsinspektsioon. Mõlemad avastasid ka olulisi rikkumisi. Kuid pealtnäha midagi ei järgnenud ning detailsed rahapesuskeemid hakkasid avalikkuse ette jõudma alles 2017. aastal Eestis Postimehe ja Äripäeva veergudel.

Eilne raport tõendas, et ajakirjanikud on olnud õigel teel. Tegu polnud juhusega, vaid süsteemse tegevusega, mis väidetavalt kasutas ära korraga nii korralagedust kui ka huvipuudust Eestis toimuva vastu.

Samas, kui jätta välja tihe arvude jada, siis midagi põrutavat eile ei selgunud. Teadsime ka enne, et raha tuli idast ja liikus läände, tehes Danskes mõne käänaku, et võimalikud jälitajad maha raputada. Teadsime ka enne, et 2015. aastal pandi sellele tegevusele piir.

Paljud küsimused jäid endiselt vastuseta. Kui suur osa 200 miljardist, mida uuriti, oli ikkagi kriminaalne ja must? Miks ei võtnud Taani Eesti finantsinspektsiooni infot varem kuulda?

Kuigi kriminaaluurimised on alles pooleli ning ootusi nende suhtes tasuks hoida pigem madalal, on osa süüdlasi vähemalt kaudselt juba karistuse saanud.

Mainekahju ja reaalset raha on kaotanud Danske ja selle aktsionärid. Danske trahvide summaks võib analüütikute hinnangul kujuneda kuni 800 miljonit dollarit. Töö on kaotanud mitu pangatöötajat, kellest osa maine on rikutud. Võtkem või Aivar Rehe, kes Eestis enam pangajuhina tööd ei saa.

Kas peaks häbi pärast maa alla vajuma? Piinlik on, aga seda on juhtunud ka varem. Alles mullu sai üle 600 miljoni euro suuruse trahvi Deutsche Bank, mis aitas väidetavalt pesta ligi 10 miljardit dollarit Venemaalt pärit raha. Et välisinvestorite silmis võib teemale joone alla tõmmata, näitas ilmekalt eelmise nädala tehing, kui maailma suurim erakapitalifirma Blackstone omandas miljardi euro eest enamusosaluse Balti pangas Luminor.

Naljaga või lohutuseks võibki öelda, et saime, mida tahtsime. Danske tegi meist Põhjamaa.