/nginx/o/2018/09/18/11426345t1h2234.jpg)
IT-sektori töökohad on hinnatud, kuid tööd on viimasel ajal selles valdkonnas ikka rohkem, kui töötajaid jõuab juurde kasvada. Me näeme, et noori köidavad päris tööd ja nähtavad tulemused, kirjutab Elisa tarkvara arenduste valdkonna juht Villu Teearu.
IT-taustaga inimesi läheb vaja pea igas organisatsioonis, kuna töö on muutunud aina digitaalsemaks. Sellele erialale spetsialiseerunud ei tööta ammu enam vaid arendusettevõtetes, neid läheb vaja telekommunikatsioonisektorist meelelahutuse või riidedisainini välja. Seetõttu tegutseme kitsal turul ja tihedas konkurentsis, kus töökäsi napib. Tööandjad peavad pingutama talentide pärast. Töötajaid on vaja kiiresti, tihti värvatakse 1. kursuse tudengeid ja õpetatakse välja kohapeal, mis võib jätta akadeemilise hariduse saamata või pooleli.
Samas on mündil alati kaks poolt. Oskused on need, mida arendatakse ajas, õpitakse töö käigus ning need ei ole värbamisel esmatähtsad. Ma ei saa juhina eeldada, et minu tiimi tööle kandideeriv arendaja teab kõiki programmeerimiskeeli. Neid saab juurde õppida, kui vaja, kuid need pole valimisel eelduseks. Pähetuupimine ei ole enam ammu eesmärk ning sellega peaks ka tööandjad arvestama. Praktilise kogemuse kõrval tuleks aga kindlasti hinnata ka teooriat. Seega ei tohiks ka akadeemilist haridust alahinnata. (Üli)kool on see, mis õpetab inimese mõtlema ja seoseid looma, kujundab tema maailmapilti. Elame ajastul, kus fakte saab kontrollida otsingumootoritest, kuid mõtlemist on vaja õppida.
Samuti õpetab haridusasutus enesedistsipliini ja iseseisvust, mis oluline igal erialal. Programmeerija amet on kindlasti selline, mis nõuab püsivust ning selle eriala valijad seda ka üldjuhul juba algusest peale teadvustavad. Koos tööl omandatud oskustega annavad need kokku hea kogemuste pagasi, mida tööturul rakendada.
Olles lugenud Tallinna Tehnikaülikoolis noortele kolme aasta jooksul loenguid automaattestimise teemal, olen tihedalt kokkupuutunud tulevase tööjõu, nende ootuste ja soovidega. Tõsi, need on väga erinevad. Kuid üks ühine joon on see, et soovitakse kuulda praktilistest kogemustest ja näidetest. Näiteks huvitas noori Elisa kogemus automaattestimises, meie õnnestumised ja ebaõnnestumised. Tudengid ei soovi alati kuulata edulugusid, vaid neile loeb aus tagasiside: mis toimib, mis mitte, miks sai valitud konkreetne lähenemine.
Just selline praktilise kogemuse jagamine on kindlasti üks suurimaid väljakutseid meie haridusasutustele. Usun, et tehnoloogia hariduse kvaliteet on Eestis hea, kuid sektor liigub edasi hoomamatu kiirusega. See tähendab, et koolis õpetatu peab samuti selle pöörase tempoga sammu pidama, et olla ajakohane ja tudengitele põnev. Siin on kindlasti oma roll ka kõigil sektoris tegutsevatel ettevõtetel – jagage oma kogemusi, väljakutseid ja õppetunde tulevaste töötajatega, tudengitega, kes täna veel üli- või kutsekooli seinte vahel õpivad. See annab palju juurde kogu sektori arengule ja IT-haridusele.
Teine tendents, mida tõden nii ülikoolis kui ka uusi töötajaid värvates, on see, et noored tahavad teha reaalseid töid. Neid huvitavad teemad, mis lähevad korda ja seda kohe algusest peale. Tööandja ülesanne on ka neile ootustele vastata. Telekommunikatsioonisektor, mis varem võis tunduda pigem igava ja staatilisena, on selleks tegelikult suurepärane variant. Lähtume oma töös nn end-to-end-loogikast, mis tähendab, et töötaja saab katsetada ja proovida väga erinevaid töid. Keegi ei pea olema spetsialiseerunud ühele kindlale lõigule, vaid kätt saab proovida andmebaasi struktuuridest kuni kasutajaliidese programmeerimiseni. Agiilne, paindlik töötamisviis aga annab omakorda võimaluse, et paar nädalat tagasi alustatud projekt on jõudnud nähtavate tulemusteni väga lühikese ajaga. See minu kogemuse põhjal noori ka köidab.
Seega, laskem noortel siis teha päris asju, mis lähevad korda ja kellegi elu paremaks muudavad. Nii suudame köita talendikaid tegijaid ja helgeid päid, arendame oma sektorit ja loome juurde praktilisi edulugusid, mida akadeemilisse haridusse tagasi anda.