Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875340t1hd066.jpg)
/nginx/o/2018/09/14/11416999t1h5eb9.jpg)
- Lehman Brothersi pankrotist möödus 10 aastat.
- Kaasnes poolsajandi suurima majanduskriis.
- Finantskrisiidele kipub peaaegu alati järgnema populismi kasv.
On ekslik väita, et finantskriis algas täna kümme aastat tagasi, mil pankrotti läks USA suuruselt neljas investeerimispank Lehman Brothers. Tegelikult oli kriis kestnud juba peaaegu aasta - Lehmani pankrot oli lihtsalt suure sahmaka bensiini valamine põlevasse majja.
Vähemalt poolsajandi suurima finantskriisi, mis oleks peaaegu saatuslikuks saanud kogu maailma finantssüsteemile, algusdaatumit on keeruline öelda, ent 2008. aasta septembriks oli see kestnud juba vähemalt aasta. 2007. aasta juulis pani pillid kokku väärika ajalooga investeerimispanga Bear Stearns kaks kinnisvaralaenudega seotud riskifondi.
Sama aasta 9. augustil sulges Prantsusmaa suurpank PNB Paribas kolm investeerimisfondi. The Wall Street Journal kirjutas kuu aega tagasi, et just sel kuupäeval muutus USA kinnisvarakriis globaalseks finantskriisiks.
Enne Lehmani pankrotti oli USA valitsus juba päästnud poolriiklikud kinnisvaralaenuandjad Fannie Mae ning Freddie Mac ja survestanud Bank of Americat päästma investeerimispanka Merrill Lynch’i. Kevadel päästeti analoogse skeemi abil Bear Stearns. Lehman Brothersi kokkuvarisemispäev oli aga märgiline.
Kriisieelse tipu tasemeni tõusmiseks kulus USA aktsiaturgudel neli aastat, aga meil üle kahe korra kauem – kolm kuud vähem kui kümme aastat.
Sel päeval sai reaalseks see, mis varem tundus mõeldamatu: suured, õigemini gigantsed pangad, mis olid pungil finantsskeemidest – mille olemusest said aru vaid vähesed spetsialistid – pärit väärtpabereid, ei suutnud turul kapitali hankida.
Finantsinstitutsioonid ei usaldanud enam üksteist ning üleüldise hirmu tõttu seiskus kogu krediiditurg. Pärast Lehman Brothersi kokkuvarisemist hakati küsima, kes on järgmine langeja. Spekulatiivsed investorid panustasid nõrgemate langusele nn lühikeste positsioonide võtmisega.
Päästmisvalikud said otsa
Löögi all olid maailma suurim kindlustuskontsern AIG, investeerimispank Morgan Stanley, bilansimahu poolest USA suuruselt neljas pank Wachovia, aga räägiti ka Goldman Sachsist, General Electricu finantsüksusest GE Capital ja veel mõnest gigandist.
Haavatud finantsgigantide juhid otsisid meeleheitlikult oma ettevõtte päästmiseks teid, pöördudes nii legendaarse investori Warren Buffetti, väliskapitali, aga ka maksumaksja poole.
Neli päeva pärast Lehmani pankrotti istus toonane USA rahandusminister Henry Paulson oma kabinetis. Talle oli just helistanud New Yorgi Föderaalreservi juht Timothy Geithner, kellest hiljem sai president Barack Obama kabineti rahandusminister.
Nendest kahest mehest ja Föderaalreservi toonasest juhist Ben Bernankest oli saanud sisuliselt maailma päästekomitee. «Meie valikud hakkavad otsa saama,» ütles Geithner Paulsonile.
Paulson, kes oli viimasel nädalal saanud magada alla kolme tunni ööpäevas, tundis, et finantsmaailm hakkab tema silme all kokku varisema. Ta tundis iiveldust ning läks näost lubivalgeks. Ministri meeskond, kes oli parasjagu väljaspool kabinetti, kuulis, kuidas ta oksendas.
««Mis saab siis, kui kogu süsteem kokku kukub,» küsisin naiselt,» kirjeldas Paulson oma 14. septembri sisetundeid memuaarides. Sel päeval sai selgeks, et Lehman Brothersit ei ole võimalik päästa, sest Suurbritannia keskpank ei lubanud Briti suurpangal Barclays seda üle võtta. «Kõik vaatavad minu poole, aga mul pole mitte ühtegi vastust. Ma kartsin tõesti,» kinnitas ta.
Palavikulistest päevadest annab vihje väljavõte Paulsoni ametlikust kalendrist 17. septembril 2008. hommikul kella 7.10 kuni õhtu 8.55, kui tal oli kokku 69 telefonivestlust ja koosolekut, millele lisandusid veel kõned tema mobiililt ja kodutelefonilt.
Tormiliste sündmuste üheks mälestusväärseimaks hetkeks oli 700 miljardi dollari suuruse pankade abipaketi (TARP) arutlus esindajatekojas 25. septembril. Henry Paulson laskus esindajatekoja demokraadist spiikri Nancy Pelosi ees ühele põlvele ja palus, et opositsioon eelnõu põhja ei laseks.
«Mitte mina ei lase seda põhja. Vabariiklased teevad seda,» ütles Pelosi ning tal oli õigus. Esimene hääletus kukutas päästepaketi läbi ning ehkki selle poolt kutsusid hääletama mõlema partei liidrid, nii vabariiklasest president George W. Bush kui ka demokraatide presidendikandidaat Barack Obama, oli vastuhääletajate seas nii demokraate kui ka vabariiklasi.
Väikeste muudatustega päästeplaan võeti vastu mõni päev hiljem ja 3. oktoobril vormistati see seaduseks. Hiljem oli TARPi kogemus kasulik Euroopa võlakriisi ajal, mille eeskujul loodi päästefondid EFSF ning ESM.
See oli aeg, kui ajakirjanduses oli artiklite lemmikpealkiri «End of Wall Street» («Wall Streeti lõpp»), mis pidi tähendama, et finantsturud olemasoleval kujul ei taastu kunagi ja majandusele ennustati veel kestvamat ja sügavamat kriisi, kui oli eelmise sajandi kolmekümnendatel. Populaarseim illustratsioon oli tuntud Walls Streeti pulli skulptuur, mis oli kummuli keeratud.
Ühelt poolt võib öelda, et finantskriis kestis võrdlemisi lühikest aega. Börsid kukkusid väga sügavale, aga nii USA kui ka enamiku lääneriikide börside (ka Eesti) aktsiaindeksid saavutasid oma madalseisu juba 9. märtsil ehk napilt alla poole aasta hiljem.
Reegleid hakati karmistama
Kriisieelse tipu tasemeni tõusmiseks kulus USA aktsiaturgudel neli aastat, aga meil üle kahe korra kauem – kolm kuud vähem kui kümme aastat.
Mis puutub nn pärismajandusse, siis pole päris selge, kas kriisist on toibutud ja kas maailmamajandus on oma päris iseseisvuse saavutanud tänaseni. Globaalne kasv on kestnud juba peagu kaks aastat, aga selle algtõukeks on eelkõige suuremate keskpankade pretsedenditu rahapoliitika ja rahatrükk, mida mõni on nimetanud dopinguks.
Kui Postimees küsis eelmise aasta juunis Tallinnas Euroopa Keskpanga nõukogu koosoleku järel peetud pressikonverentsil keskpanga juhilt Mario Draghilt, kas Euroopa majandusel oli hakanud paremini minema tänu rahatrükile või hoolimata sellest, vastas ta, et rahatrüki tõttu.
Pärast esimesest šokist toibumist hakati kohe ka finantssektori regulatsioone karmistama. Ameeriklased võtsid oma mammutseaduse (Dodd-Franki seadus) vastu juba 2010. aasta juulis, Euroopa Liidus jõustus monstrum nimega MIDIF II selle aasta 3. jaanuaril.
Kuigi pankade päästmine ning hilisemad pangandus- ja tururegulatsioonid olid mõeldud eelkõige nn tavaliste inimeste kaitseks, siis välja tuli vastupidine.
/nginx/o/2018/09/14/11417000t1hb41f.jpg)
«Kriisijärgne raha- ja regulatiivne poliitika on avaldanud soovimatut, kuid sellest hoolimata dramaatilist mõju sissetulekutele ja rikkuse jaotumisele,» kirjutas hiljuti oma blogis finantsteenuste konsultatsioonifirma Federal Financial Analytics kaasasutaja Karen Petrou, keda pangandusajakiri American Banker on nimetanud üheks targemaks panganduspoliitika analüütikuks.
Šveitsi suurpanga Credit Suisse hinnangul kuulus maailma elanikkonna rikkaimale ühele protsendile 36 protsenti globaalsest varast, eelmisel aastal oli see number kasvanud kümne protsendipunkti võrra, 46 protsendini.
Petrou sõnul kahandab ebavõrdsuse suurenemine keskklassi, mis tähendab, et keskklassile mõeldud pangatooted muutuvad vähem kasulikuks, pangad aga joonduvad raha järel. Uued ja karmid pangandusregulatsioonid teevad olukorra hullemaks, sest rangemad kapitalinõuded teevad kapitali kallimaks.
Võib-olla kõige olulisem pärand, mille finantskriis meile jättis, oli populism. New York Timesi majandusajakirjanik Andrew Ross Sorkin, kes kirjutas kriisist suurepärase raamatu «Too Big to Fail» (mida võiks tõlkida «Kokkukukkumiseks liiga suur», aga mida nüüd ametnike keeles nimetatakse «süsteemse riskiga pangad»), kirjutas eelmisel nädalal, et ta teadis, et kriis kujundab ümber Wall Streeti ja majanduse, aga tal polnud õrna aimugi, et see kujundab ümber ka ühiskonna.
Kriisile järgnes populismi tõus
Maailma suurima riskifondi Bridgewater Associates asutaja Ray Dalio ütles New York Timesile, et sügavad kriisid soodustavad alati populismi. «Mina kardan populismi tõusu, sest populistid tahavad vastaspoolega pigem võidelda, kui leida teid, kuidas minna edasi,» selgitas Dalio.
Chicago ülikooli majandus- ja avaliku sektori professor Amir Sufi koos Atif Mianiga Princetoni ülikoolist ja Francesco Trebbiga Briti Columbia ülikoolist uurisid finantskriise 60 riigis ja tulid järeldusele, et kriis oli üks põhjus, mis on viinud valijate radikaliseerumiseni.
«Meie andmed näitavad, et pärast pangandus-, valuuta- või võlakriisi enamikul juhtudel tsentristlike või mõõdukate jõudude kaalukus langes ja vasak- või parempoolsete jõudude osakaal kasvas,» kirjutas Amir Sufi.
Selle väite suurepäraseks näiteks on Suurbritannia. Brittide valitsus reageeris kriisile poliitiliselt populaarsete meetmetega – piirati pankurite palka, vallandati tippjuhte, pankadele anti soodsatel tingimustel laenu ja piirati valitsuskulutusi. Mitte midagi aga ei aidanud, Suurbritannia majanduskasv aeglustus ja kõik päädis varem mõeldamatuga – otsusega lahkuda Euroopa Liidust.
Timothy Geithner kirjutas oma mälestusteraamatus «Stress Test» («Stressitest»), et ta oli omal ajal soovitanud president Bill Clintonile pakutust populistlikumat lahendust. Clinton ütles talle: «Sa võiksid viia Lloyd Blankfeini (kriisi ajal üheks vihatumaks investeerimispangaks tõusnud Goldman Sachsi juht – toim) pimedale alleele ja tema kõri läbi lõigata, aga see rahuldab neid umbes kaheks päevaks. Siis kasvab verejanu taas.»
Riskikapitalist Ray Dalio sõnul näeb ta palju sarnasusi eelmise sajandi kolmekümnendate aastate Suure Depressiooniga, millele järgnes Teine maailmasõda ja sellega, mida me näeme praegu.
«See on piisav põhjus, miks me ei tohi kunagi unustada seda kriisi ja selle õppetunde,» toonitas Andrew Ross Sorkin.
2008. aasta finantskriisi põhjused
Laiemalt peetakse finantskriisi põhjuseks USA kinnisvaraturu ülekuumenemist ja kodulaenu andmist laenukõlbmatutele inimestele, kuid tegelikult oli selleks põhjuste kompleks, mis valitses enne 2008. aastat.
Eluasemelaenude andmine laenukõlbmatutele inimestele.
Eluasemelaenuturu mulli kiire kasv.
Väga lõdvad laenutingimused.
Pangandus- ja finantsturgude dereguleerimine.
Finantsinnovatsioon ja selle komplekssus.
Riskide vale hindamine.
Toorainehindade kasv.
Analüütikute ebaadekvaatsed prognoosid.