Puitehitiste ekspert, ettevõtja ja lektor Kalle Pilt: pidasin palgatööl vastu vaid seitse aastat

Puitehitiste ekspert, ettevõtja ning lektor Kalle Pilt ei ole oma elu teisiti kui ettevõtjana ette kujutanudki. Samas peab ta ettevõtja-elus olulisimaks oskust oma aega planeerida. Foto: Mats Õun

Puitehitiste ekspert, ettevõtja ja lektor Kalle Pilt ütles intervjuus Postimehele, et ei kujutaks oma elu teisiti kui ettevõtjana lihtsalt ettegi. «Ka ei ole ma suuremat asi alluv, seda iseäranis neile, kel pole minu silmis autoriteeti,» märkis ta. 

Kuidas ja millal tuli Teil mõte iseendale tööandjaks hakata – milline on n-ö Teie lugu?

Minu vanaonu oli Petseri suurkaupmees Ernst Nassar. Oletan, et ju siis oli ettevõtlus mul väikest viisi veres. Juba oma ülikooli lõputöö kirjutasin kolhoosi ehitusosakonna privatiseerimisest ja ettevõtte asutamisest. Palju mõjutas ka asjaolu, et olen kasvanud maal, kus sain ise otsustada, kuidas oma päeva sisustan.

Kuidas on kulgenud Teie tööelu eraettevõtjana, olete Te senise otsusega rahul? 

Jah, kindlasti olen ma rahul. Olen olnud ettevõtluse kõrvalt ka palgatööl maaülikoolis. Pidasin vastu seitse aastat, kuid lõpuks ikka loobusin. Ma kohe ei suuda alluda ja seda eriti inimestele, kes pole mulle autoriteedid.

Kui kaua olete ettevõtja olnud ja millist teenust/kaupa pakute?

Nagu ennist mainisin, oli juba minu lõputöö ettevõtlust puudutav. Aastal 1992 asutasin oma esimese ettevõtte Roof AS, mis pakkus katusekatte paigaldust. Vahepeal on olnud mitmeid ettevõtteid, mille olen kas likvideerinud, müünud või seisma jätnud.

Pankrotiga pole minu juhtimise ajal veel ükski ettevõte lõpetanud. Tõsi, võibolla peaks, sest Ühendriikides öeldakse: «Kes pole pankrotti läbi elanud, pole õige ettevõtja».

Hetkel majandan Puleium OÜga, mis sai asutatud aastal 1999 (järgmine aasta juubel). Alustasin kahjuritõrje ja majavammi tõrjega ning tõusin 2004. aastaks kahjuritõrjes Lõuna-Eesti liidriks.

Seejärel müüsin valdkonna PPS Eestile  (praeguse nimega Rentokil Eesti) ning jätkasin ehituse ja majavammi tõrjega.

Mis on Teie nišš ettevõtjana, kuidas eristute konkurentidest?

Olen spetsialiseerunud puidu säilimise peale hoonetes. Selles valdkonnas olen saavutanud Eesti turuliidri positsiooni tänu pidevale enesetäiendamisele. Olen käinud õppimas Norras, Šotimaal, Saksamaal, Ühendriikides ja paljudes teistes riikides.

Lisaks olen kirjutanud ja juhtinud temaatilist FaBBi projekti (Puidu seen- ja putukakahjustused Kesk-Läänemere saartel ja rannikualal, vt www.fabbiproject.eu) ning olnud Eesti esindaja COST-projektide juhtgrupi liikmena.

Just see eristabki mind konkurentidest – lisaks praktikale pidev enesetäiendamine ja õppimine. Minu raamatukogus on nii inglis-, saksa-, soome- kui norrakeelseid teadusraamatuid (tõsi, viimast keelt ma ei valda).

Mis on seni olnud raskeim, mis aga oodatust lihtsam?

Kõige raskem on töö inimestega. Lihtne on olla ettevõtja, kui pole alluvaid… Aga kohe, kui tuleb hakata juhtima meeskonda, tekivad probleemid. Iga inimene on omaette isiksus ja raske on neid panna koos tööle (või koostööle). Kõige kergem on olnud raamatupidamine, olen alati olnud matemaatikas tugev ja sain raamatupidamislike kirjete tegemise kiiresti selgeks.

Kuidas olete korraldanud oma finantsmaailma, on Teil oma raamatupidaja või saate ise hakkama oma raamatupidamise korraldamisega?

Mul on mitme ettevõtte peale üks raamatupidaja. Ei jõua kõike ise teha.

Kuidas olete endale peamiselt tasu maksnud, kas palga näol või dividendidena?

Põhiliselt palgana. Kui ettevõttel läheb hästi, siis saan endale palka maksta (pärast seda, kui olen töötajatele palga välja maksnud). Kui läheb halvemini, pean elama säästudest ja palka maksta ei saa.

Mõned korrad olen ka dividende võtnud, kuid seda harvem. Kogu kasum läheb reeglina investeerimiseks.

Kas rakendate kodukulude kompensatsiooni maksmise võimalust, kui Teil on kodukontor või on Teil mõni muu rendipind? Paljud väikeettevõtjad kasutavad kodukontorit, ka mina ise olen seda iseendale tööandjana teinud. Milliseid kodukulusid Te kuludesse kandnud olete?

Ei, kodukulusid mul pole. Olen alati olnud kodus töötamise vastu ja seetõttu pole kunagi rakendanud kodukontori võimalusi. Auto on loomulikult nii tööl kui kodus sama (50 protsendi reegel) ja maksan sellelt ka erisoodustusmaksu. Ka pastakaid ostan ettevõtte rahast, nii ongi.

Kas tunnete, et saate majanduslikult hästi hakkama, mil määral on vahet sissetulekutes ühes või teises suunas palgatöötajana versus nüüd, eraettevõtjana?

Ettevõtja sissetulekud on sõltuvad ettevõtte käekäigust. On olnud perioode, kus olen pidanud elama pikka aega peost suhu ja samas on perioode, kus võin endale lubada ka võid leiva peale.

Sellega peab arvestama. Kui vaja, võtan laenu, kui vaja kasutan sääste. Kui raha üle jääb, investeerin selle reeglina kinnisvarasse.

Kirjeldage võimalusel oma töörutiini just finantsasjade planeerimise aspektist, kuidas ja kui rangelt jälgite ise oma arvete laekumisi? Kui pikalt planeerite oma tulusid?

Kõige olulisem asi ettevõtjana on enesedistsipliin. Aeg peab olema väga hästi planeeritud – tööaeg, puhkeaeg ning aeg perele ja hobidele. Kui aega ei planeeri, võib kergesti üle töötada või siis ka töödega jänni jääda.

Kogu finantsplaneerimisel hoian ise silma peal. Rahavood on enamasti kuu-paar ette planeeritud, suuremate investeeringute korral mõtlen aasta-kaks ette. Rahavoo tabel on igapäevane töövahend, et oleks võimalikult kiiresti näha, kus tekib miinus ja kuidas saavad arved makstud.

Tulusid ei planeeri. Kui raha jääb rahavoos üle, siis saan selle investeerida vajalikesse seadmetesse või siis jälle õppimas käia.

Kui heaks hindate oma finantstagalat praeguseks?

Pole viga. Hetkel pole vaja veel midagi ära müüa. Aga alati võiks olla parem. Võtsime sellel aastal ette mõned suuremad puithoonete renoveerimise projektid ja see on käibevahendid vahel ka kinni tõmmanud, kuid eks lõpus saab jälle rahavood korda.

Kas olete kaalunud ka lisatööjõu palkamist või olete seda juba teinud?

Otsin pidevalt töömehi. Nendega on raske. Paljud on süüdimatud ja vastutusvõimetud. Töö kvaliteeti on raske tagada, kui töömees mõtleb «Käib kah!». Praegu otsin ehitustöömehi ja objektijuhti.

Samas olen hoidnud ettevõtte personali alla kahekümne inimese, et suudaks ise asjadest ülevaadet saada. Nišiettevõte ei saagi olla väga suur, seda eriti Eestis, kus turg on nii väike, et polegi teist õieti.

Kui peaksite täna uuesti sama otsuse langetama, kas valiksite ka täna eraettevõtja tee?

Jah. Kindlasti. Kõige olulisem argument mulle on see, et ma olen ise oma aja peremees. Mulle meeldib väga reisida ja olen suutnud igal aastal teha mõned reisid huvitavatesse kohtadesse … Selleks tuleb leida aeg.

Olen noorte ettevõtluslaagri mentor ja seal olen ikka rääkinud: «Ettevõtjana saan ma kasutada oma tugevaid omadusi (matemaatika ja aja planeerimine) ning delegeerida nõrgemad küljed teistele (disain ja sümboolika).»

Minu arvates on ettevõtja vaba inimene – ei allu kellelegi ega pea kellelegi aru andma. Samas peab olema tugev enesedistsipliin, et kõik vajalik saaks tehtud.

Kuidas on Teie elukvaliteet paranenud pärast eraettevõtjaks hakkamist?

Pole elanud ilma ettevõtluseta, ei oska võrrelda.

Millist lähenemist rahaasjadele soovitaksite vastalustanuile, milliseid vigu peaks vältima?

Selleks, et ettevõte saavutaks stabiilsuse ja jõuaks kasumisse, tuleb aastaid tööd teha ja investeerida pidevalt ettevõtte arengusse. Kiired kasumid on sama kiired kahjumid ehk soovitus – ärge oodake, et ettevõtjana saate kohe pururikkaks, taotlege parem stabiilsust.

Milliseks hindate keskmise Eesti inimese finantskultuuri ja -teadmisi (meedia andmetel on suur küllaltki suur protsent neid inimesi, kes ei peaks peale sissetuleku kaotust vastu enam kui paar-kolm kuud)?

Minu arvates pole küsimus mitte finantskultuuris, vaid inimeste vastutusvõimes ning meie tarbimisühiskonna mõjudes. Inimesi õhutatakse iga päev, iga tund, iga hetk tarbima.

Ostma ka seda, mida pole kunagi vaja. Teiselt poolt õpetab (heaolu)ühiskond meile abitust – kõik tehakse ette ja taha ära ja seetõttu kaob inimestel vastutusvõime.

Kui need kaks asja kokku panna, siis kulutavad inimesed tohutu raha mõttetute asjade peale ja kui jäävad siis rahahätta … on teised süüdi. Siit soovitus igale Eesti elanikule – kui midagi ostate, laske mõttes läbi, kuidas te oma ostu hakkate kasutama (kuhu te selle panete, mida sellega teete) ja mõelge, mis juhtub siis, kui te ostu ei soorita.

Järgmisena mõelge, kuidas te seda ostu aasta-kahe pärast kasutate … kas kasutate. Ja kui need teemad on läbi mõeldud, alles siis sooritage ost.

Näiteks kui inimene suudab osta endale suitsu või alkoholi, siis ei saa ta kurta, et toiduks ei jätku raha. Tihtipeale tuleb ette, et kui ostetakse uus teler, on laste koolitamiseks justkui kõik kulutused tehtud. Sarnaseid näiteid on veel ja veel.  

Teisisõnu – kui rahaasjad ei laabu, peab vaatama kõigepealt oma tarbimiskäitumist ja alles teises järjekorras sissetulekuid.

Minu deviis on «Kui soovid, et midagi muutuks, tuleb selleks ise panustada». Kõige olulisem on panustada iseendasse, muuta ennast paremaks. Selliseks, et iga tegu, sõna või mõte, mis teis on, meeldiks kõigepealt iseendale.