Karp kalamarja toa eest Tallinnas

Must kalamari Foto: SCANPIX

Nädalat paar tagasi kukkus mu vana märkmiku vahelt välja 10-rublane raha. NSVLi aegne. Seda kortsus paberitükki silmitsedes, Lenin peal ja puha, tulvas hinge mälestusi – ja seoseid tänaste euroala asjadega.

Ammustel 1980. aastatel oli mul käsil kraadi omandamine ülalmainitud riigi territooriumil, stipendium 430 rubla kuus – mis polnud paha! Rahal järel käies ei tulnud mulle kordagi pähe küsida, kas see paber ikka igavesti «rahaks» jääb.

Tundus enesestmõistetav, et rubla on rubla ja et selle eest saab midagi osta kõikjal Nõukogude Liidus.

Nõukogude Liit – ja ta rahaliit – näisid olevat igavesed.

1991. aastal pöörati minu ja miljonite nõukogude inimeste arusaamad aga peapeale. Süsteem lakkas eksisteerimast, vabariigid nagu Tadžiki NSV (kus ma elasin) kuulutasid endid iseseisvaks.

Paar esimest kuud kasutati mitmes vabariigis vana nõukogude rubla edasi. On ju uute rahatähtede trükkimine ja ringlusse saatmine üks keerukas ettevõtmine – eriti, kui kõik poliitilises mõttes alles keeb.

Aga keegi ei teadnud, kes selle rubla eest tegelikult vastutas; poliitliitu polnud enam olemas. Mõni ime siis, et hinnad hulluks läksid. Tadžikis võis hotellituba maksta 200 rubla, Usbekis aga 10 või isegi 100 korda rohkem. Ainus asi, mis konstantseks jäi, oli üliõpilaste stipp.

Siis hakkasid uued vabariigid omaenda valuutasid käiku laskma (mida – oh seda segadust! – mõnel puhul samuti rubladeks nimetati) ja tohuvabohu süvenes. Mõned valuutad olid seotud vana rublaga, teised omavahel.

Eriti neid rahasid ei usaldatud, seega otsis igamees alternatiive.

Juba enne 1991. aastat, kui käimas olid glasnost ja perestroika, käis kauplustes ja ettevõtetes osa äri kaup kauba vastu, kuna nõukogude finantssüsteem oli niivõrd algeline. Kuid alates 1991. aastast sai vahetuskaubandusest siin-seal lausa norm.

Üks sõber Dušanbes importis teistest liiduvabariikidest gaasipliite, kus ta «maksis» nende eest näiteks puuvillaga – või mida iganes tal juhtus olema.  Ükskord «maksis» ta mäesuusaprillidega...

Ka mina võtsin süsteemi omaks.

1991. aasta lõpuks olin ma sirgunud ajakirjanikuks ning asunud kajastama endise NSVLi sündmusi. Mõnes kohas «maksin» ma asjade eest imepärase vanade ja uute rublade seguga, mida ma mitme plastikaatkotiga ühes tarisin. Teisal sobis aga paremini kaup-kauba-vastu lähenemine.

Eestis ja Lätis läksid hotellitubade eest käiku karbid kalamarjaga. Bakuu lennukile tagas koha kassettmakk.

Ainus valuuta, mis kõikjal peale läks, oli dollar, aga Baltimaades sai üsna hästi hakkama ka Saksa markade ja Rootsi kroonidega. Vahetuskurss oli muidugi paras loterii. Ja kuna dollaritega väikeseid tehinguid teha ei saanud, läksid sellistel puhkudel käiku Marlboro suitsud – mille eelis oli kerge kaal, samuti võimalus neid dollaritest lihtsamini «lahti vahetada» (üksikuteks sigarettideks, saate aru).

Kas tormituultes rappuval eurotsoonil on siit ehk üht-teist õppida? Loodan kogu südamest, et mitte.

Euroametnikud kinnitavad meile tänaseni, et euro ei lagune iial. Ja isegi kui käivituks see «mõeldamatu» stsenaarium, eeldan ma – ja palvetan – et lagunemine tuleks viisakam, kui NSVLi puhul.

Kuna eurotsoon tekkis alles kümme aastat tagasi ega ole iial üritanud olla ühtne poliitiline struktuur, on igal riigil olemas oma keskpank ja rahandusministeerium, kus töötavad targad tehnokraadid, kes kähku uue raha valmis trükiksid ja käiku laseksid.

Euroopas on ka taiplikud, globaalse mõtteviisiga ettevõtted ja tarbijad. Kui mõni maa äkitselt lahkuks – ütleme näiteks Kreeka – siis orienteeruks ta ilmselt ka edaspidi mõtteliselt euro, Šveitsi frangi või dollari järgi. Ma ei usu, et keegi oliivides maksma kipuks.

Aga samas – ärgem unustagem, et euroala rahalised sidemed on eksponentsiaalselt komplekssemad kui NSVLis; see võib tekitada teist tüüpi kaose. Ja tänased euroala elanikud jätavad mulje, et pole psühholoogiliselt valmis ühekski šokiks.

Kes piisavalt vana, et Weimari vabariigi hüperinflatsiooni mäletada, teab juba, et kui habras üks usaldusraha olla võib. Nagu ka need, kes nägid 1980. aastate Argentinat (või kes, nagu mina, Nõukogude Liidu lagunemise läbi pidid tegema).

Aga miljonid ameeriklased ja eurooplased on alla 50 aastased, nemad on ikkagi ju harjunud usaldama. Kes oskaks aimata, mida nad selle peale teevad, kui euroala laguneb – või kui osa säästudest vastu taevast lendab?

Loodame, et neid sellest säästetakse. Kuid vana kortsus rubla lösutab siin mu laual ja tahab justkui öelda: poliitökonoomia tektoonilised laamad võivad nihkuda hämmastavalt kiiresti – kuigi poliitikud kinnitavad, et see pole võimalik.

CopyrightThe Financial Times Limited 2011.