Kalev Petti: käsimüügiravimite lubamine kauplustesse võib kaasa tuua hinnatõusu

Ravimite hinnavõrdlus Soomes ja Eestis. Foto: Kalev Petti

Viimastel nädalatel taas Eesti ajakirjanduse huviorbiiti tõstetud ravimikaubanduse ümberreguleerimise temaatika kütab aina kuumemaid kirgi. Vaatluse all on peamiselt küsimused, kas käsimüügiravimid peaks tavakaubandusse laskma ja kas apteekide asutamise piirangud võiks kaotada. Need muide, on teineteisega vastuolus olevad sammud ning mõlemad väike- ja maa-apeekidele hävitavad, kirjutab Faktum & Ariko uuringutejuht Kalev Petti.

Põhjustest on diskuteeritud ja loodetavasti diskussioon jätkub. Küll aga on huvitav, et näiteks Konkurentsiamet peab nende sammude võimalikuks tulemuseks ka käsimüügiravimite odavamaks muutumist, väites, et need on Eestis kallimad kui mujal Euroopas.

Kogu Euroopa eest ei saa pead anda ja see on tõsise argumendina kasutamiseks igal juhul väga abstraktne määratlus (Euroopasse kuuluvad näiteks nii Šveits kui Bulgaaria), aga meil tasuks käsimüügiravimite hindu võrrelda näiteks Soomega.

Mõeldud-tehtud. Tegime hinnapäringu Tallinna kesklinnas asuvasse Viru Keskuse Apotheka apteeki ning ühte Helsingis asuvasse Yliopiston Apteekki üksusesse.  Võrdluste tegemisel arvestasime mõistagi, et erinevad võivad olla nii pakendite suurused kui tootjad/brändid. Seetõttu võtsime võrdluse aluseks esialgu odavaima võrreldava kogusega variandi. Seejärel odavaima variandi kogu Eesti ja Soome turul ühe tableti või ühe milligrammi hinna järgi.

Tulemusest (vaata tabelit artikli juures) näeme, et Helsingis on levinumate käsimüügiravimite hinnad oluliselt kõrgemad kui Tallinnas.  Hinnavahe on vähemalt 20 protsenti ning mitmete ravimite puhul ulatub see 2-3 kordseks.  Mõne ravimi puhul on hinnavahe lausa kordades ning leidus vaid gripitee kuum jook, mille soomlased saavad odavamalt. Olgu ka öeldud, et ka Soomes käsimüügiravimeid tavakaubanduses ei müüda. Niisiis, kõigepealt tasuks hinnaaspektide käsitlemisel olla korrektne ja võrrelda võrreldavat.

Juurdehindlused ravimitele on Eestis teatavasti reguleeritud nii hulgi- kui ka jaemüügis. Näeme, et kehtiv regulatsioon tagab Eestis ravimite oluliselt madalama hinnataseme võrreldes Soomega. Hinnavõrdlus näitab ka, et Eesti apteekide tulubaas on Soome omadest oluliselt väiksem. Tegelikult opereerivad väiksemad apteegid Eestis juba praegu toimetuleku piiril. Tulubaasi jagamine tavakaubandusega ja uute apteekide avamine (mõistagi tiheasustusega linnades) sunniks paljusid neist tegevust lõpetama ja ihaldatud ravimite kättesaadavuse  paranemise asemel olukord hoopis halveneks. Tekib küsimus, milleks siis toimivat ja efektiivset süsteemi muuta?

On veel teinegi aspekt. Paar nädalat tagasi tegi Soome YLE TV tarbijasaade hinnavõrdluse Helsingi, Tallinna ja Peterburi Prisma kaupluste vahel. Selgus, et kui võrdluse aluseks valida pasta valmistamiseks vajalikud toiduained, siis on meie pealinna hinnad kõrgeimad. Seda, et toidukaupade hinnad on meil kohati kõrgemad kui Soomes, rääkimata näiteks Saksamaast, on varemgi käsitletud. Eks sellel on omad põhjused ja needsamad põhjused tähendavad ka seda, et ravimite hinnad käsimüügiravimite tavakaubandusse lubamisest odavamaks küll ei lähe. Riiklikult reguleeritud madalad juurdehindlused tingivad selle, et niigi madala tulubaasiga apteegid ei saa hindade langetamist endale lubada, tavakaubandusketid aga püüavad, täpselt nagu toidu-  ja tarbekaupade puhul, võtta viimast st rakendada juurdehindlusi vabalt.

Kui apteegikaup on meil odavam ja esmatarbekaupluste kaup kallim kui naabrite juures, siis võib järeldada, et praegune rangelt reguleeritud ravimikaubandus vastab tarbijate huvidele enam kui mittereguleeritud tavakaubandus. Regulatsiooni muutmine ravimikaubanduses võib seega osutuda tarbijale kahjulikuks.