Mario Monti ja tema tehnokraatide seltskond astuvad ametisse Itaalia ja Euroopa lootuste laineharjal. Võlakirja- ja aktsiaturud hingavad aga kuklasse ning selleks, et veenda investoreid lõpetama Itaalia võlakirjade lausmüüki, on vaja otsustavaid ja ebapopulaarseid samme.
Berlusconi lubab Montile «vee peale tõmmata»
Tänaseni pole ükski euroala riik turgude usaldust tagasi võitnud, kui võlakirjade tootlused juba kord 7 protsendi Rubico jõe on ületanud. Nii Kreeka, Portugal kui Iirimaa palusid abipakette varsti pärast seda.
Monti ametisseastumise väljavaade tõi 10-aastaste Itaalia riigivõlakirjade tootlused läinud nädala lõpuks taas veidi allapoole 7 protsenti. Täna on rahandusministeeriumil eksam: 5-aastaste riigivõlakirjadega tahetakse saada kokku 3 miljardit eurot laenuraha.
Monti ütles valitsuse moodustamise mandaati vastu võttes, et kavatseb pista finantskriisiga rinda «olukorra pakilisust arvestades», kuid ei avaldanud oma programmi üksikasju, öeldes vaid, et kavatseb respekteerida «sotsiaalset õiglust».
Turud võivad aga peatselt avastada, et professor Monti poliitiline manööverdamisruum on piiratud – kuna poliitiline reaalsus on, et Silvio Berlusconi Vabaduse Rahva partei on jätkuvalt võimsaim jõud parlamendis.
Viis, kuidas Berlusconit laupäeva õhtul alandati, näitab küll, et poliitik on astunud väga sügavasse ämbrisse – tagasiastunud peaministri autokolonni ajasid tänavaid mööda taga tuhanded röökivad ja mõnitavad inimesed.
Kuid nagu Berlusconi paar tundi varem oma partei juhtkonnale väljakutsuvalt teatas, on neil jätkuvalt «kuldne osak» Monti ettevõttes, eriti just Senatis.
«Me oleme valmis vee peale tõmbama,» olevat Berlusconi öelnud.
Sel ajal, kui paljud kõnelevad ligi 18-aastase Berlusconi ajastu lõpust, hoiatas lahkuvale peaministrile lähedane ajalehetoimetaja Vittorio Feltri, et «kuuldused Berlusconismo ja paremtsentrismi surmast on liialdatud».
Berlusconi laupäevasest kahetunnisest lõunasöögist Montiga on selgunud, et 75-aastane miljardärist meediamagnaat rõhus tarmukalt oma isiklike ja parteiliste huvide, mitte rahva huvide peale, üritades – ilmselt edutult – oma toetuse eest vastuteeneid välja pressida.
Üheks tingimuseks olnud, et Monti lähtuks kasinusmeetmeid ja reforme rakendades «eellepingust», mille Berlusconi oktoobis tippkohtumisel esitas. See aga välistaks kriisimeetmed nagu vara- ja kinnisvaramaksu ning öise pangaarvete kergendamise, mida Monti kaaluvat juhuks, kui Itaalia finantsturgude ukse taha jäetakse.
Võib-olla teeb Berlusconi aga lihtsalt suuri sõnu, sest tegelikult on ta partei lõhenemas. Ja kui ta ähvardab vett peale tõmmata ja Itaaliat varajastesse valimistesse sundida, võivad turud talle veto peale panna.
Hetkel vähemalt lõikab Monti dividende rahva kergendusest selle üle, et ta on mittevalitud tehnokraat ega kuulu põlastusväärsesse poliitilisse «kasti», mis on häbitult nautinud oma privileege ja määrinud end arvukate korruptsiooniskandaalidega.
Itaallased teavad, et nende selg on vastu seina, ning nad on valmis «ohvriteks» – seni kuni nood on õiglased.
Isegi Itaalia vasakpoolne – ja suurim – ametiühingute liit CGIL on väljendanud oma vaoshoitud poolehoidu.
«Kuna tegemist on hädaolukorraga, mõistame me, et ei ole teist lahendust kui üleminekuvalitsus, mis pakuks vastuseid ja taastaks usalduse turgude ja riigi vastu,» ütles Financial Timesile CGILi peasekretär Susanna Camusso.
Kuid ta lisas: «Blankotšekke me kellelegi ei väljasta ning kui nõudmised on täidetud, peab rahva hääl valimiste näol taas kuuuldavaks saama.»
Montit on toetanud ka Itaalia mõjuvõimas katoliku kirik, mis ei suuda enam varjata oma vastikustunnet Berlusconi isiklike skandaalide vastu. Poolt on ka ettevõtjate lobigrupp Confindustria.
Poliitilise maastiku äärealadel kujutatakse aga Montit – kes istub investeerimispanga Goldman Sachsi rahvusvahelises nõukogus – kui «universumi valitsejate» tööriista koos Euroopa Keskpanga presidendi ja endise Goldman Sachsi asepresidengi Mario Draghiga.
«See ongi see kurjategijate kamp, kes meile finantskatastroofi kaela tõi. Sama hea oleks paadunud süütaja tuld kustutama kutsuda,» kommenteeris Berlusconi perele kuuluva Milano päevalehe Il Giornale toimetaja Alessandro Sallusti.
CopyrightThe Financial Times Limited 2011.