Finantskirjaoskus on oskuste, teadmiste, hoiakute ja käitumiste kogum, mis on vajalik rahaasjades arukate otsuste tegemiseks. Kui võrrelda Eestis tehtud uuringu tulemusi teiste riikidega, siis positiivse poole ehk teadmiste osas saab öelda, et suurem osa uuringus osalenud ligi tuhandest eestimaalasest teadis, et laenu eest tuleb maksta intressi, oskas nimetada, mis on inflatsioon ja teha lihtsamaid aritmeetilisi tehteid, näiteks arvutada etteantud andmete põhjal hoiusele makstava intressi suurust. Raskused tekkisid siis, kui tuli aru saada liitintressi arvutamise põhimõttest.
Kui teoreetiliste teadmistega olid uuringu põhjal asjad enam-vähem heas seisus, siis käitumine oma rahaasjade korraldamisel on märksa kehvem. Käitumist välja selgitada püüdvate küsimustega uuriti, kas inimesed jälgivad oma rahaasjade seisu järjekindlalt, seavad pikemaajalisi rahalisi eesmärke ning kaaluvad enne iga ostu hoolikalt, kas nad saavad seda endale ka lubada. Samuti uuriti, kuidas inimesed valivad erinevaid finantsteenuseid – kas rahuldutakse nn kodupanga või -kindlustusseltsi pakutavaga või võetakse ka konkureerivaid pakkumisi.
Selgus, et üldiselt pikaajalise planeerimise ja rahaliste eesmärkide seadmisega eestimaalased eriti ei tegele – alati väitis seda tegevat vaid 22 protsenti vastanuist. Pikaajalise planeerimisega ei paista silma ükski uuringus osalenud riik, siiski oli neist kaheksas pikaajaliste rahaliste eesmärkide seadjate arv 25-36 protsendi vahel. Kõige vähem on Eestis ka pere-eelarve koostajaid, 21 protsenti vastanuist.
Erinevate finantsteenuste (laenud, kindlustamine, krediitkaart jne) võrdlemisel enne teenuse ostmist oleme teiste riikidega võrreldes keskmisel tasemel – 27 protsenti eestimaalastest väidab, et võrdleb erinevate teenusepakkujate teenuseid ja nende tingimusi. Kõige suuremad võrdlejad on iirlased ja britid, vastavalt 37 ja 36 protsenti vastanuist.