/nginx/o/2009/05/27/184671t1h337d.jpg)
Mida sügavamaks Euroopa võlakriis läheb, seda agaramalt üritatakse demokraatia asemel tehnokraatlikku valitsemisviisi juurutada. Jääb mulje, nagu heidaksid liidrid meeleheites täringuid, selle asemel, et katsuda eurotsoonist mõistlikul moel ehtsat majandusliitu vormida.
Mis Itaaliasse puutub, siis soovi Silvio Berlusconist lahti saada pole Euroopa poliitikud juba mõnda aega varjata üritanud. Nagu Pinocchio, ei oska ka see miljardärist peaminister sageli heal ja halval vahet teha, leiavad nad – õigusega, kuna tänaseks on see inimene oma rahva, naeratus huulil, finantskatastroofi veerele sõidutanud.
Kuigi Euroopa eliit on Berlusconile kui juhile korrektse diagnoosi pannud, on nende katse Roomale rahvusliku ühtsuse valitsust peale suruda – eesotsas tehnokraat Mario Monti, endise eurovolinikuga – üks kahtlase väärtusega ettevõtmine. Ka Kreeka peaministri Giorgios Papandreou ümbervahetamine endise Euroopa Keskpanga asepresidendi Lucas Papademose vastu on osutunud raskemaks, kui karta osati.
Ükskõik kui düsfunktsionaalsed Itaalia ja Kreeka riigirahandused ja valitsemise viisid ka poleks, on siiski tegemist uhkete rahvastega, kellele ei meeldi välismaalaste käsud ja kamandamised – ka kriisi ajal mitte. Ja seda kostab tugevalt nii rahva seast kui poliitilisest klassist.
Mis ühtlasi selgitab, miks Kreeka konservatiivne opositsiooniliider Antonis Samaras reageeris raevukalt Euroopa Liidu rahandusvoliniku Olli Rehni viimase nõudmise peale.
Rehn nõuab, et enne, kui Kreeka järgmised 8 abimiljardit kätte saab, tuleb Samarasel ja teistel poliitikutel kirjutada alla dokumendile, milles nad kinnitavad, et on nõus kasinusmeetmetega. Samaras, kes möödunud nädalal nimetatud meetmeid sõnaselgelt toetas, ütleb nii: «Selline asi on ka olemas nagu rahvuslik väärikus.»
Euroala liidrid on aga jõudnud oma võimete piirini. Olles aastakümneid hambad ristis itaallaste tööpõlgust ja kreeklaste altkäemakse talunud, on nad käesolevaga veendunud, et usaldada saab vaid selliseid itaallasi ja kreeklasi, kes on veetnud osa karjäärist Euroopa Liidu institutsioonides ning kõnelevad sedasama apoliitilis- tehnokraatlikku keelemurret, mida pruugib Brüssel.
Seda tunnet süvendavad surmalähedased kogemused, mis Kreekat ja teisigi tsoonikaaslasi pea 18 kuud võlakirjaturgudel saadavad, ohustades juba eurot ennast.
Oma rahaliidu päästmise nimel on Euroopa juhid valmis tegema lõpu tavapärasele poliitikale Kreekas ja Itaalias ning asendama selle parteitu halduskogemusega. Valitsuste poliitikat valvavad – et mitte öelda: koostavad – Brüssel ja Frankfurt. Ning identsete paneuroopalike vaadetega Kreeka ja Itaalia eksperdid teevad kõik otsekohe kenasti teoks.
Võib ju väita, et Kreekal ja Itaalial tuleb selles õnnetuses vaid iseennast süüdistada. Kuid tehnokraatia on moodsa Euroopa DNAs. Särav Prantsuse ökonomist, diplomaat ja ELi asutaja-isa Jean Monnet ei istunud kogu oma elu jooksul ühelgi valitud ametipostil.
Elame-näeme, kas tehnokraatia ongi Euroopa häda leevendus. Ateenas ja Roomas julgevad mainekad ja teenekad poliitikud ja kommentaatorid igatahes kahelda, et Papademos või Monti uues ametis hakkama saaksid.
Ons neil meestel terasest tahe juhtimaks valitsusi, mis peavad muljuma parlamentidel kõrist alla ülimalt ebapopulaarseid kasinusmeetmeid ja majandusreforme? Fakt, et mehi keegi valinud pole, ei tee seda tööd just kergemaks...
On ka alternatiivne tee, nagu näitavad meile Iirimaa ja Portugal. Mõlemad kukkusid kriisi, pidasid maha valimised ning lasksid valijail visata välja ühe poliitikute pundi ja panna pukki teise. Nii Dublinil kui Lissabonil on tohutult väljakutseid, kuid üht asja nad tegema ei pea: neil pole tarvis tõestada rahvale oma legitiimsust.
Midagi sellesarnast sünnib pärast 20. novembrit ka Hispaanias, kus konservatiivne Popular partei kõigi eelduste kohaselt põranda sotsidest pühtaks pühib. Tuleb uus algus. Või vähemalt uue alguse tunne.
Nagu näib, tõukab võlakriis Euroopat järjekindlalt tihedama integratsiooni suunas. Kuid hind selle eest võib osutuda rängaks – kui demokraatiat hakatakse pidama mingisuguseks vanaaegseks luksuseks, mida endale enam lubada ei saa.
CopyrightThe Financial Times Limited 2011.