Lars Christensen: Euroopa saatus sõltub suuresti USA Keskpanga otsustest

Danske Banki peaanalüütik Lars Christensen peab praegustes sündmuste keerises tõdema: jumal lõi ökonomistid ja eriti pangaanalüütikud vaid ilmaennustajate rõõmuks – et keegi teeks neist veel ebatäpsemaid prognoose. Foto: Peeter Langovits

Eurotsooni ootavad lähema aasta jooksul suured muutused ja meie suurim lootus võlakriisis on USA Keskpank, kinnitas intervjuus Postimehele Eestis Sampo kaubamärgi all esindatud Danske Banki peaanalüütik Lars Christensen.

Eelmine kord andsite Postimehele intervjuu jaanuaris, mis selle ajaga muutnud on?

Olin jaanuaris palju optimistlikum. Teadsin, et olukord Euroopas on halb, aga lootsin, et saame paremini hakkama, kui praeguseks välja on tulnud. Tänavu on üks õnnetus ajanud teist taga: Jaapani maavärin ja tsunami, Põhja-Aafrika sündmuste tõttu kerkinud nafta hind, Euroopa süvenenud võlakriis. Ainuke hea uudis on, et diktaatoreid on maailmas vähem kui aasta tagasi.

Mis edasi saab?

2007. aastal oli väga kerge prognoosida, et Eesti majanduse kohal on suured riskid. Jooksevkonto puudujääk oli suur ja muudki makronäitajad viitasid sellele. Iga taksojuhtki oskas öelda, et see pidu kaua ei kesta. Praegu on põhjust Euroopa olukorra pärast muretseda ja analüütikutele teeb olukorra eriti hulluks prognoosimise võimatus. Jumal lõi ökonomistid, eriti pangaanalüütikud vaid ilmaennustajate rõõmuks, et keegi teeks veel ebatäpsemaid prognoose.

Prognoose muutvad sündmused arenevad väga kiiresti. Me peame prognoosima poliitilisi käike, aga see on võimatu. Saame vaid otsida analooge ajaloost. Praegusega sarnaseid olukordi elasime läbi Suure Depressiooni ajal, Kreeka kriis on väga sarnane Argentina kriisiga aastatel 2001–2003.

Kas peame leppima sellega, et analüütikud enam ei prognoosi?

Mis saab Eesti majandusest tuleval aastal, ei sõltu Eesti enda makronäitajatest. See sõltub Itaalia bunga-bunga poliitikast, sellest, kas Kreeka uus valitsus jääb püsima, kas soomlased ja taanlased jätkavad Kreekale, Itaaliale ja Portugalile laenamist. Prognoosimine on praeguses olukorras nagu ilmaennustus. Selle vahega, et ilmaennustaja ei pea tegelema Silvio Berlusconiga. Kui kriisile oleks olemas selged lahendused, siis oleks neid juba kasutatud.

Kogu aeg ju tegeletakse probleemiga, otsitakse lahendusi.

Lahendused ei teostu. Kõigile oli ammu selge, et osa Kreeka laenudest  tuleb maha kanda. See on väga valuline Saksa ja Prantsuse pankadele ja küsimus oli, mis juhtub, kui nakkus levib teistesse riikidesse. Seetõttu kartsidki tüüri juures olijad õigeid otsuseid langetada. Selle tegevusetult istumise ajal läheb Kreeka pankrotti, euro mureneb, asjad lähevad üha hullemaks ja hullemaks ja lõpuks on Euroopa halvatud.

Midagi peab ju ometi juhtuma.

Kujutleme, et Ben Bernanke (USA Keskpanga föderaalreservi juht – toim) teatab, et ta lõdvendab oluliselt rahapoliitikat ja käivitab uuesti rahatrükimasina. Mis siis juhtub? Aktsiaturud panevad püstloodis ülespoole, riskiisu tuleb turgudele tagasi ja kõik unustavad Euroopa probleemid. See nõrgendaks survet eurole oluliselt. Ka seda kinnitab ajalugu.

Euroopa saatus sõltub sellest, milliseid samme Ameerikas rahapoliitiliselt astutakse. Meie parim lootus kriisi lahendamisel on, et Bernanke hakkaks agressiivselt USA rahapoliitikat lõdvendama.

Kui aasta pärast saame öelda, et 2012. aasta on palju parem, kui ootasime, ei ole põhjus mitte selles, et Euroopa poliitikud või Euroopa Keskpank oleks välja tulnud suurepärase lahendusega, vaid Bernanke tegutsemises.

Kas rahatrükk ikka lahendaks probleemi, kas see ei anna vaid inflatsioonile hoogu?

Ameeriklased ei karda inflatsiooni. Tihti kritiseeritakse, et Euroopa ja USA Keskpank trükivad raha. Raha trükkimine on üks keskpankade igapäevaseid tegevusi. Kui oleks tõeline inflatsioonirisk, oleksid võlakirjaturul intressid tunduvalt kõrgemad.

Itaalia intressid on juba üle seitsme protsendi.

See on ajalooliselt Itaalia jaoks väga madal intress. Ka Saksamaa võlakirjaintressid on väga madalad. Kümne aasta keskmine inflatsiooniootus on alla kahe protsendi, see tähendab, et turud ei oota hinnatõusu. Muidugi võib alati öelda, et turud eksivad. Aga USA ega Euroopa rahapoliitikas ei ole inflatsioonilisuse ilminguid.

Eesti viie protsendi lähedane inflatsioon seda küll ei kinnita.

Eestis on inflatsioon kõrge. Põhjuseks tuuakse konkurentsi puudumist. Aga majandusteooria kohaselt ei saa inflatsiooni põhjendada vähese konkurentsiga. See on pigem poliitikutele sobiv põhjendus. Eurotsoonis olles peaks Eesti hinnatõus olema teiste euroriikide tasemel. Ma usun, et see ka juhtub, eeldusel, et euro ikka edasi kestab.

Ja kas kestab?

Tõenäoliselt mõni riik lahkub eurotsoonist, aga euro ei kuku kokku, kui üks riik lahkub. Ma ei ütle, et Kreeka on heas seisus. Ma ei ütle ka, et ta peaks lahkuma. Aga see võib niimoodi lõppeda. Kas see oleks katastroof? Ei usu. See oleks ka Kreekale hea. Palju suurem mure on Itaaliaga.

Et lahkub ka Itaalia?

Eurotsoon tähendab teatud reeglite täitmist. Kõik Balti riigid on selle kadalipu läbinud, kannatanud ja oma valuutakursi säilitanud. Paraku osas riikides niisugust soovi ei ole. Itaalia on ajalooliselt kogu aeg avaliku sektori puudujääki katnud raha trükkimisega. Kreekal ega Itaalial ei ole ajalooliselt olnud soovi eelarvedistsipliini rangemaks muuta. Nad ei ole põhjamaised protestantlikud riigid, kus usutakse, et mida rohkem kannatusi, seda parem. Et kui külmetame, on see hea, kui nälgime, siis veel parem. Ja lõbus ei tohi olla.

Mis oleks kõige hullem stsenaarium?

Kui mõni stabiilne riik otsustab lahkuda. Soomes käib debatt, kas on õige, et nende maksumaksja maksab kinni Kreeka võlad. See on õigustatud küsimus. Mind häiris väga Euroopa poliitikute negatiivne hoiak Kreeka referendumi suhtes. Meil on demokraatia, majandusotsuseid ei peaks langetama bürokraadid ja poliitikud, vaid valijad. Ma olen kindel, et järgmise aasta jooksul mõnes Euroopa riigis keegi ütleb, et nüüd on mõõt täis. Kas ütleb Kreeka valija, et see neile ei sobi, või teeb seda Saksamaa valija.

Pingutasime euro nimel, kas asi oli seda väärt?

Kindlasti olid pingutused väärt, et eelarvepuudujääki kontrolli all hoida. Aga kas tegelik liitumine oli vajalik? Ma küsiksin teisiti: kas oleks olnud katastroof, kui liitumisega oleks kaks-kolm aastat oodatud? Majanduslikult ei oleks olnud põhjust kiirustada. Samas, kui valitsus poleks otsustanud siis euroga liituda, poleks seda ehk kunagi juhtunud. Euroopa oleks muutunud.

Poliitikute jaoks on väärtus tähtsate otsuste juures olek. Neid kutsutakse nõupidamislaua taha, samal ajal kui rootslased ja šveitslased peavad jääma koridori. Kuid ma ei arva, et see oleks oluline ka maal elavale tädi Maalile.

Kas on midagi, mida me ise saaksime olukorra parandamiseks teha?

Eesti on väga väike avatud majandus ja tõsi on, et majanduse tõuse ja langusi juhivad välised jõud. Ainus, mida teha saab, on hoiduda langetamast rumalaid otsuseid.

Nagu näiteks?

Ebamõistlikud palgatõusud, mida ei toeta tootlikkuse kasv. Maksutõusud, regulatsioonide suurendamine. Järeleandmine üleskutsetele, et kasvu tuleks turgutada eelarvepoliitika lõdvendamisega. Kas Eesti võiks seda endale lubada? Tõenäoliselt, Eesti riigi rahaasjad on väga heas korras ja eelarvepoliitikat saaks lõdvendada. Aga ma ei arva, et seda peaks tegema. Eesti saaks rahaturgudelt laenata, kuid ma ei arva, et praegusel võlaprobleemide ajal peaks tulega mängima.

Taas kõlab üha valjemini ettepanek kehtestada astmeline tulumaks.

Skandinaavia on viimased 20 aastat liikunud kõrgete progressiivsete tulumaksumäärade muutmise, Eesti mudeli poole. Kui arvate, et Skandinaavia senine mudel peaks olema eeskujuks, siis on see vale suhtumine. Kui tahame avalikku sektorit, mis ehitab teid, koolitab ja hoolitseb eakate eest, siis peab meil olema jätkusuutlik maksusüsteem. Kui kehtestada progresseeruv tulumaks, siis algul tulud ehk suurenevad, aga majandusele tervikuna tehakse suurt kahju.

Kui tahame, et inimesed ei suitsetaks, maksustame sigaretid kõrgelt. Kui tahame, et ei tarbitaks alkoholi, maksustame alkoholi. Kui soovime, et inimesed ei töötaks, siis maksustame töö. Me ei tohi maksustada haridust ja tööd, aga progresseeruv tulumaks seda just teeks. Ainus võimalus sissetulekute ebavõrdsusega võidelda on luua töökohti.

Kärpisite eurotsooni tuleva aasta majanduskasvu ootust 0,3 protsendile. See ei jäta ka Eestile erilisi väljavaateid.

Kogu maailma ebakindluse juures olen Eesti suhtes optimist. Samas on kõik suhteline. Eesti on heas korras, aga maailm, eriti Euroopa, on kehvas seisus. Näeme kasvu aeglustumist Soomes ja Rootsis, paljuski on põhjus eksporditurgude olukorra halvenemises. See lööb ka Eestit. Eesti näitajate suhtes ei ole ma tõenäoliselt kunagi nii optimistlik olnud, aga väljas möllab orkaan. Kui kogu Euroopa käituks nagu eestlased, siis me tõenäoliselt ei oleks praeguses olukorras.