/nginx/o/2011/10/03/777826t1h5e92.jpg)
Hambutult päädinud G20 tippkohtumisel jäid selle maailma suured jõuetuks kahe Euroopa peaministri, Georgios Papandreou ja Silvio Berlusconi manöövrite ees.
Jumala nimel, hakka astuma!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahe mehe sarnasus on rabav: mõlemaid hoiab parlamendis pinnal õhkõrn ja kokkukuivav enamus; mõlemad kemplevad oma rahandusministritega. Ja mis veelgi hullem – mõlemal on halb harjumus sõna murda.
Nüüd aga ühest olulisest erinevusest. Oma 1,9 triljoni eurose võlamäega on Itaalial palju suurem potentsiaal maailmamajandust kõikuma lüüa, kui Kreekal.
Lohutav on loomulikult, et Itaalia on siiani veel maksevõimeline maa. Samas on laenukulud teel üle jõu käivate kõrguste poole. Vahe Itaalia ja Saksa 10-aastaste riigivõlakirjade tootluste vahel on suvega kahekordistunud.
Eile püstitas nimetatud vahe 463 baaspunktiga värske euroajastu tippmargi. Tulemus oleks ilmselt olnud veelgi «tugevam», kui Euroopa Keskpank poleks Itaalia võlakirju üles ostnud. Kuigi Rooma tuleb mõnda aega kõrgete intressimääradega toime, tuleb see protsess peatada, enne kui ta väljub kontrolli alt.
Tuleval aastal tuleb Itaalial refinantseerida ligi 300 miljardi euro eest riigivõlakirju. Ja nagu eurokriis kujukalt on demonstreerinud: kui tootlused kord juba üles on läinud, siis on neid hirmus raske tagasi alla tirida.
Masendav, aga kõik mainitu sünnib hoolimata sellest, et Itaalia on põhimõtteliselt lubanud teostada Euroopa ja G20 soovitatud struktuursed reformid.
Sellest, et Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) Rooma ettevõtmistel silma peal hakkab hoidma, saab vaid heameelt tunda. Aga ikkagi võib üritus äparduda, kui Itaalia rooli juurde jääb praegune juht.
Oma kahe kümnendi vältel poliitikas ei ole Berlusconi iial ühegi reformiga maha saanud. Ja seetõttu ei usu eriti keegi, et seekord läheks paremini.
Oleks naiivne loota, et Itaalia pärast Berlusconist vabanemist kohe turgude täieliku usalduse võidaks. Riigi poliitilist tulevikku varjutavad tumedad pilved ning struktuursed reformid ei too majanduskasvu üleöö.
Juht peab aga igal juhul vahetuma. Kui Itaalia saaks uue reformimeelse peaministri, rahuneksid mõnevõrra ka turud, kus parasjagu käib Itaalia, maailma suuruselt neljanda võlgniku võlakirjade müügipaanika. Siis oleks ka Euroopa Keskpangal lihtsam jätkata oma võlakirjaostude skeemiga, kuna sõnamurdmise oht Itaalia poolt kahaneks.
Pärast seda kahe aastakümne pikkust komejanti ei jää muud üle, kui pöörduda Berlusconi poole Oliver Cromwelli kuulsate sõnade vaimus.
Jumala, Itaalia ja Euroopa nimel, hakka astuma!
Copyright The Financial Times Limited 2011.