Kas Kreeka on Euroopas?

Kreeka. Foto: SCANPIX

Europe oli kreeka mütoloogias neitsilik printsess, kelle Kreeka peajumal Zeus võrgutas ning valgeks härjaks kehastatuna kukil Kreetale kandis. Tänases Euroopa võlakriisis on põhjust küsida, kes keda kimbutab?

Kui Kreeka Euroopa rahaliitu astus, kandis ta legendi Europest 2-eurosele mündile. Oh neid õnnelikke päevi, mil muistset Kreeka tsivilisatsiooni nii ladusalt tänapäeva Euroopaga seostada sai!

Kui panna hetkeks kõrvale eksistentsiaalne küsimus euroala ellujäämisest, pole kaalul ei midagi vähemat kui kaasaegse Kreeka ühiskonna euroopalik identiteet – mis pannakse karmilt proovile, kui Kreeka peaks euroalast välja pudenema ja langema kõigi majandus- ja sotsiaalplahvatuste ema ohvriks.

Nagu ka mujal Euroopa äärealadel – Britannias, Venemaal, Hispaanias ja Türgis – rääkisid kreeklased ikka «Euroopas käimisest», otsekui  ei asuks nende maa päriselt sel kontinendil. Selline maailmavaade oli juurdunud sügavale sajanditepikkusse ajalukku, mis polnud just helge.

Alates keskajast kuni 1821-1832 aastate iseseisvussõjani ägas Kreeka Ottomani ikke all. Vaevalt jõudis rahvas uuesti sündida, kui Euroopa suurvõimud määrisid neile riigipeaks pähe teismelise Baieri printsi ja nõudsid vabadusvõitluse ajal tekitatud ränkade võlgade tasumist.

USA majandusprofessorite Kenneth Rogoffi ja Carmen Reinharti hinnangul on Kreeka alates iseseisvumisest muutunud maksejõuetuks igal teisel aastal – laias laastus. Samas ulatub Kreeka pankrottide ajalugu kaugesse minevikku. Neljandal sajandil peale Kristust pidi Delose tempel leppima 80-protsendiliste «pügamistega» 13 Kreeka linnriigile antud laenudelt.

Finantsilisest perspektiivist vaadatuna on Kreeka ja Euroopa tugevamate rahvaste suhted alati olnud midagi rahutuse ja kahtluste vahepealset. Kreeka esimesed aastad eurotsoonis, kui ta praktiliselt «Saksa intressimääraga» rahvusvahelistele võlakirjaturgudele pääses, kujutasid endast ajaloolist anomaaliat.

Kreeklaste tunnet, et nad Euroopast justkui eraldi on, suurendasid aga ka poliitilised ja sõjalised katastroofid. Pärast natsi okupatsiooni koledusi Teises maailmasõjas pidi Kreeka aastail 1946-1949 üle elama ka kodusõja, mille lõpptulemus – kommunistliku riigipöörde mahasurumine – tuli peamiselt tänu Britannia ja USA sekkumisele.

Pärast 7-aastase sõjalise diktatuuri kokkuvarisemist aastal 1974 võeti Kreeka 1981. aastal vastu vanasse Euroopa Majandusühendusse – osaliselt ka vanemate EMÜ liikmete heatahtlikust soovist liita Kreeka igaveseks jõuka ja demokraatliku Euroopa klubiga.

Nagu meenutab tolleaegne Prantsuse president Valéry Giscard d'Estaing, taheti lihtsalt tasuda ajaloolist võlga Kreeka kui Euroopa kultuuri nurgakivi ees.

Kui EMÜ suureks sai ja Euroopa Liiduks sirgus, teenis Kreeka auga välja Euroopa punase laterna staatuse, eriti sotsialistist peaministri Andreas Papandreou käe all – kelle poeg Giorgios täna samal ametipostil istub.

Atmosfäär hakkas paranema alles siis, kui Kreeka, tulvil ELi regionaalabi raha ja põllumajandustoetusi, jõudis elustandardilt lähemale Euroopa normidele ja võttis 2001. aastal kasutusele euro.

Nüüd on üles kasvanud paremini haritud ja teatud määral ka rohkem maailma näinud kreeklaste põlvkond – esimene, mis on tõesti harjunud end eurooplasteks pidama. Just selle põlvkonna jah-sõnaga peaminister Papandreou juunior ilmselt arvestaski, kui ta Kreeka tulevikku referendumile proovis panna.

Referendumi läkitasid prügikasti kolm jõudu: majanduskrahhi hirm; Euroopa meeleheide; ja sotsialistliku Pasok partei sisemäss. Teatud mõttes oli peaministri meeletu temp aga mõtestatud.

Ta rehkendas, et kui küsimus oleks olnud korrektselt sõnastatud, seades rahva ette valiku Kreeka euroopaliku saatuse osas – jah või ei – siis oleks enamik hääletajaid vastanud jaatavalt.

Aga oh häda! Teisele siit tulenevale küsimusele («Kas Kreeka suudab vältida pankrotti ja eurot edasi kasutada?») ei suuda ükski referendum vastust anda.

Copyright The Financial Times Limited 2011.