Tõnis Oja: Kreeka liigub miiniväljal

Tõnis Oja Foto: Liis Treimann

Huvitav, mis küll toimus Kreeka peaministri Georgios Papandreou peas, kui ta kõigile ootamatult teatas, et korraldab Kreekas rahvahääletuse? Kas ta tõesti ei saanud aru, et päästepakett ja majanduse täielik ümberstruktureerimine on riigi ainus võimalus katastroofi vältida?

Kreekas toimuvat tuleks vaadata kahest aspektist. Esiteks, nende otsuste mõju Euroopa ja maailma finantsturgudele ja majandusele ning teisest küljest nende otsuste mõju Kreekale endale.

Finantsturgude viimaste päevade reaktsioon näitab, et turud on Kreeka maksejõuetusega ja isegi Kreeka lahkumisega Euroopa rahaliidust juba tükk aega arvestanud ning edaspidine on pigem vormistamise küsimus.

Näiteks eile pärastlõunal liikusid Euroopa aktsiaturud plussis juba enne Euroopa Keskpanga üllatuslikku otsust alandada baasintressi. Ainult võlakirjaturgudel kerkisid Kreeka enda, aga ka Itaalia ja Hispaania intressid uutele rekordtasemetele. Paljud aga ilmselt mäletavad, millised olid börside liikumised 2008. aasta finantskriisi ajal.

Turgude leige suhtumine võib muidugi tähendada ka vastupidist – arvatakse, et kõigele vaatamata saadakse kriisist jagu ning kõik jääb nii, nagu on.

Turud kardavad ja kindlasti ka mõned spekulandid panustavad sellele, et tõsistesse raskustesse võivad sattuda ka suurriigid Itaalia ja Hispaania. See oli ka põhjus, miks keskpanga värske president Mario Draghi otsustas baasintressi alandada.

Kreeklaste nahas ei tahaks aga küll olla. Džinn on pudelist väljas ning Kreeka valitsus on saatnud maailmale signaali, et nad oma majandust restruktureerida eriti ei soovi. See aga tähendab, et Kreeka valitsusel võib juba peagi raha lihtsalt otsa saada ning laenu nad enam kusagilt ei saa.

The Wall Street Journal kirjutas, et ilma järjekordse rahasüstita, mis peaks olema kaheksa miljardit dollarit, juhtub see juba detsembri keskel.

Kõige täpsemini kirjeldas Kreeka olukorda Eesti Panga asepresident Madis Müller kolmapäeval Eesti Televisiooni saates «Foorum». «Pole võimalik, et Kreeka ütleb, et ei, me ei vii reforme ellu, sest varsti saab neil lihtsalt raha otsa. Nad peavad midagi tegema, midagi muutma,» ütles Müller
.
Aga see midagi, mida nad tegema peavad, on veel radikaalsem ja rahvale veel valusam, kui see oleks olnud enne Papandreou esmaspäeval välja öeldud rumalust. Finantsturgude jaoks ei tähenda usaldus mitte siniseid silmi, vaid raha kättesaadavust, ning see muutus kreeklaste jaoks jälle raskemaks.