Head juhid on mõistnud, et valgekraede jaoks, eriti teadmistemahukas äris, ei ole olemas kellast kellani tööaega. Inimesed elavad, söövad ja magavad oma tööga. Meilid saabuvad neile sama tempoga ka pärast kella viit õhtul.
Aga need inimesed ei ole robotid. Kui aju vajab väikest vaheaega, peaks igaühel olema õigus kolada internetis, tundmata hirmu, et sellele järgnevad repressioonid.
Me kõik ju teame, et sa oled halb!
Head juhid katsuvad tagasiside andmisel võimendada häid asju, halvad juhid rõhuvad negatiivsele. Aga «kirss tordil» on see, kui ülemus lõpetab oma jutu sõnadega: «Mitte ainult mina, vaid me kõik mõtleme siin nõnda.»
Paar sellist vestlust, ja juba sa tunned, et kõik vihkavad sind ja kedagi ei saa enam usaldada. Kuni selle hetkeni, kui tuleb välja, et sinu kolleegile on sama öeldud.
Viletsa bossi tunneb ära sellest, et ta vajab oma sõnade kinnituseks ekstrahääli.
Ole õnnelik, et sul praegusel ajal üldse töö on!
Olukorras, kus ülemus ütleb sulle: «Ole õnnelik, et sul üldse töö on!», on kõige naljakam see, et ta ei mõtle ise kunagi, et ka tema peaks olema õnnelik, et tal veel töö on. Sest 10-protsendilise tööpuuduse taustal tähendab see lause tegelikult seda: «Ma ei suuda uskuda, et sa ikka veel püsid nende 90 protsenti inimeste seas, kel töö on.» See on tõsine solvang. Aga see on ka jäme juhtimisviga, sest töötaja, kes peab elama vallandamise hirmus, ei panusta kunagi täiega.